Jaan Tätte: mere peal tuli vaikus sisse ja pole üle läinud

Pärast kaks aastat kestnud ümbermaailmareisilt tagasi tulekut on Tätte teistsugune – vaikne, omaette hoidev ja sissepoole elav.

Jaan Tätte (48) pole pärast reisilt tagasi tulemist andnud ühtegi pikemat intervjuud. Ainult kaks kontserti Saaremaal Kaali järve ääres. Ta põgenes kohe Eesti ääre peale Vilsandile, kuhu saamiseks tuleb mandrilt sõita laevaga Saaremaale, saarel sõita poolteist tundi ja Kihelkonna sadamast minna paadiga edasi. Nii minek kui ka tulek võtavad neli või viis tundi.

Abikaasa Margit on lauale seadnud piruka (retsepti leiab pöördelt), kohvi ja tee ning ütleb, et ajakirjanduse surve on olnud tema jaoks liiga suur ja ta ei taha pildile jääda. Vabandab, et piima pole, on vaid taimetoitlasest poja sojapulber, ja sätib end küljega meie poole istuma.

Jaan, kas kaks aastat väikesel paadipinnal elamist tekitas omaette olemise vajaduse?

Jah, mulle tundub, et inimesed kardavad mind praegu. Vanasti olin ma suurem jutumees. Mere peal tuli vaikus sisse ja pole üle läinud.

Kas see reis oli märgiline, suurem, kui lihtsalt reis?

Reisil oli palju nüansse ja üks neist oli rääkimine. Laevalt käis läbi 106 vahetusmeest. Meid oli meeskonnas neli ja kogu aeg oli lisaks viis võõrast inimest. Eraldi võetuna olid nad toredad inimesed, aga ülerahvastatus ja suhtlemine oli totaalne. Alguses me Markoga rääkisime, aga muutusime järjest vaiksemaks ja vaiksemaks. Lõpuks mina kadusin vaikusesse ära. Ma tulin seltskonda ega suutnud suud lahti teha. Siiamaani on tunne, et ma ei oskagi rääkida.

Kollane press on pannud tähele, et te pole Marko Matverega pärast reisi suhelnud?

(Muigab.) Mitte et ei tahaks kokku saada, aga pole nagu asja olnud. Ma arvan, et ma pole elus Markoga nii vähe rääkinud kui selle kahe aasta jooksul. Me mõlemad tundsime, et on vähe ruumi, magasime ühes voodis, ainult kardin oli vahel. Kuulasin tema hingamist kaks aastat, seda, kuidas ta krõmpsutab komme. See oli austav mittesuhtlemine.

Jõudsite Eestisse tagasi, lõite autole hääled sisse, kihutasite Vilsandile ja vahite siiani tugitoolis rebast.

Nii õnnelik ma veel ei ole, et tundide kaupa saaks rebast vaadata. (Aias männi all luusib üks peaaegu et kodustatud rebane.) Rahuaeg ei ole veel saabunud, aga ehk tuleb novembris. Käib veel inimesi ja ma ise käin tihti ära, sest toimuvad plaadi salvestused Tallinnas ja Viljandis.

Mis emotsioonid need olid, mis panid reisil kirjutama?

Ellu jääda tahtmine, vaimses mõttes. Need polnud pinged, mis reisidel tekivad, vaid tihe kooselu. Minu hing on Vilsandil harjunud, et on palju ruumi, õhku ja vabadust, aga seda polnud seal üldse.

Kui Marko oli roolis, oli see mu lemmikaeg – kolm tundi. Ma hiilisin meie kajutisse ja tegin laule, pill kõhu peal. Laulude tegemine tundus hädavajalik, et hinge sees hoida. Seal ma mõtlesin palju, et inimesel on hing, mida on vaja hoida.