Riigikogu majast Toompeal aga kujuneb nüüd ilmselt omalaadne vabatmeeste laager, kust kostab vahetpidamata laulu, joodeldamist, lõbusaid hõikeid ja mürisevat naeru. Miks mitte rõõmustada, kui tead, et seaduse käed sinuni ei ulatu ja et sa oled vähemalt järgmiste valimisteni vaba kui linnuke oksal! Vardas säriseb jahiloata tapetud hirv – sest kes saaks saadikupuutumatust nautivat kütti keelata? – ja kannudes vahutab hea külm märtsiõlu. Jüri Mõis ju alles äsja kõneles, et nii suurt joomist kui riigikogus pole tema oma ihusilmaga veel kusagil näinud. Ja see on ka päris loomulik: väike naps käib alati muretu meele juurde!

Tigedad prokuratuuritöötajad aga mööduvad Toompea lossist hambaid kiristades – kui nad muidugi üldse söandavad oma nina sinna kanti pista. Väga kergesti võivad nad sattuda lõbusate rahvasaadikute vingerpusside märklauaks. Ka Robin Hoodil oli kombeks Sherwoodi laane servas pakse piiskoppe ja kõrke rüütleid varitseda ning neid naljaviluks paljaks riisuda. Pärast putkas ta metsa ja keegi ei saanud teda kätte. Ei saaks ka Toobalit ja Laasit, kui nood otsustaksid näiteks peaprokurör Norman Aasal püksid jalast varastada. Seadus kaitseb.

Üks sõber rääkis mulle hiljaaegu loo, mis leidis aset 1990. aastate alguses. Tollal oli eestlastel kombeks käia Soomes viina müümas. Sellega teenis head raha. Aga põhjanaabrite toll oli karm ega lubanud kaasa võtta rohkem kui kaks pudelit. Ent see reegel ei kehtinud diplomaatilise passi omanikele! Või õigemini – reegel kehtis, kuid selle rikkumist polnud võimalik ära hoida ega karistada. Diplomaatide pagas oli puutumatu. Nii oligi üks Eesti diplomaat seda asjaolu osavalt ära kasutanud nagu üks seadusest kõrgemal seisev vabatmees kunagi. Tema läbis piirikontrolli alati sedasi, et kummaski käes oli viinapudelitest pungil kilekott – ja hambus diplomaatiline pass. Sellise härraga polnud soomlastel midagi peale hakata. Lustlik Robin Hood viis üle piiri täpselt nii palju viina, kui tahtis, ja asi ants.

Muidugi, mõni kitsarinnalisem inimene võib leida, et säärased asjad solvavad ühiskonna õiglustunnet. Seda enam, et erinevalt tõelisest Robin Hoodist, kes jagas rikastelt röövitud vara vaestele, ei kipu uuema aja vabatmehed seda tegema. Nemad on ainult oma huvide peal väljas, loevad võõrast kirjavahetust, sahkerdavad annetustega ja võltsivad allkirju. Aga kohtu alla anda neid ei saa. Mis siis teha? Ilmselt peab appi tõttama ajakirjandus. Sulidest tuleb kirjutada, kirjutada ja veel kord kirjutada, kuni neil on s… maitse suus. Ühtlasi on aeg unustada õilis reegel, et inimest saab süüdi mõista alles kohus. Tegemist on ju lindpriidega, kes kohtu alla nagunii ei lähe! Nad ei soovi kasutada võimalust sealt õige mehena väljuda, olles ilmselt ette kindlad süüdimõistvas otsuses. Järelikult on ainus nende jaoks mõeldav karistus avalikkuse hukkamõist ja moraalne lintšimine.

On see tsiviliseeritud õigusriigile kohane? Kindlasti mitte. Aga mis teha, kui seadused on kummalised…