Lembitu ongi just einet võtmas. Õnneks leebub mees kiirelt ja asub meid juhatama: „keerake ots ümber, tulge mäest alla, siis keerake paremale ja seejärel üks kakssada meetrit sirget ja siis nagu jänes haake teeb – paremale, vasakule, paremal. Kuni tee otsa saab. Me elamegi seal, kust edasi enam midagi ei lähe...“

Tänava lõpus tõuseb maapind taas mäena üles ja seal nad seisavad – kask kuusega kenasti kõrvu. Kõike see jääb iseäranis silma teades, et aasta tagasi, kui Lembitu koos Heliga seda elamist siin vaatamas käis, oli naisel perekonnanimeks veel Kask.

Nüüd on abikaasad, Heli ja Lembitu Kuuse, just siin ja koos nii õnnelikud, et tulijagi tunnetab – õhk on lembusest tihke. Pilk, paitus ja puudutus, naeratusest ja lauale valmis seatud toidupakikesest rääkimata. Pole kahtlustki, et siin majas elab õnn. Et arm ei küsi vanust, ja et arumunud on igas eas üsna ühte moodi.

Pikemalt loe uuest laupäevalehest LP!