Mart Kivastik: iseennast võib avastada kus iganes

Oma esimese romaaniga „Vietnami retsept” maha saanud kirjanik nendib, et hingeelu kujutamise puhul pikkus ei loe.

••Helistasin sulle reedel ja sain teada, et oled New Yorgis. Mis sa seal teed?

Kohtun Eesti Majas lugejatega, mis on iseenesest tore, aga kallis lõbu, hoolimata sellest, et riik toetab seda üritust. Siit lähen edasi Washingtoni ja kohtun veel. Istusime reedel neljani hommikul ja mul pea valutab. Aga päike õnneks paistab.

••Mida see tähendab, et „Vietnami retsept” on romaan, mitte jutustus? Tunned, et sa said oma tegelase hingeelule kuidagi sügavamalt sisse, kui seda seni on juhtunud? Või on asi pigem ajafaktoris, et sul oli lihtsalt võimalus pikemalt kirjutada ja lugejal lugeda?

Mis on jutustuse ja romaani vahe? Üks on lihtsalt pikem või mis? Ma ei mäleta enam tuhkagi kirjandusteooriast, aga minu arust on romaan – pikk lugu. Aga sa võid seda nimetada ka „ajafaktoriks”. Kõlab peenemalt. Hingeelu puhul pikkus ei loe, minu arust. See võib mahtuda ka kahte ritta. Teinekord mahubki. Romaan on puhtalt vormi mõõt, ja ei miskit rohkem. Tihti on kahes reas või kasvõi kahes noodis rohkem kui tuhandes leheküljes. Hea näide on Arvo Pärt. Nii et „ajafaktor” iseenestest pole üldse tähtis. Saab lihtsalt kauem lugeda.

••Vietnamis ringi reisiv peategelane Poiss on sinust endast ikka kõvasti noorem. Kas keskealise armuvalu ja „mõru teekond iseendasse” näeks muidu teistmoodi välja kui 21-aastasel?

Mis vahet seal on. Ma olen kirjutanud endast kaks korda vanematest ja lastest ja koertest, naistest ja hobustest. Ega ma sellepärast hobune ei pea olema.