Meeme Mõttus: Arstid söönud, patsiendid terved
Lõppenud tervishoiutöötajate streigi valguses on hea analüüsida olukorda ning pakkuda lahendusi. Olles ühe Eesti vanima erahambakliiniku juhtaja ja mitmete kliinikute rajaja ning omades üle 20 aastast ettevõtja kogemust pean oma kohuseks ka veidi sõna sekka öelda.
Arstimiseks peetakse kunsti ravida inimesi, ennetada haigusi ning kaasaaidata eluterve keskkonna arendamisele.
Tänapäeva meditsiini kiire areng, uute tehnoloogiate ja ravimeetodite tulek loob eeldused selleks, et ravi oleks tõhusam, soodsam ning abi jõuaks vajajateni haiguse võimalikult varajases staadiumis. Paraku aga näeme, et arstimine on muutunud üha kallimaks ning vajab üha suuremaid ressursse. Seega tekib ühiskonnas vajadus leppida kokku millist arstimist me vajame ning kuidas seda parimal võimalikul moel pakkuda.
Eesti tervishoiusüsteem ja selle rahastamine on seni olnud üpris eesrindlik ja hea. Paraku aga iga süsteem vananeb kui sellega ei tegeleta tõsiselt ning pidevalt.
Laialt arutuse all olnud riiklikud arengukavad, WHO, Praxise jt struktuuride analüüsid ning raportid on juba ammu suunanud meie tähelepanu võimalikele probleemidele ning pakkunud välja erinevaid lahendusi.
Milliseid väärtusi luuakse?
Kas me peaksime võrdlema seda, kes ja kui palju teenib? Paraku juhib selline suund meid eesmärgist eemale. Pole oluline ju kui palju keegi teenib vaid see, missuguseid väärtusi keegi loob ja kui tõhusalt ta seda teeb. Piisab ju vaid vaadata riigiametnike ja riigifirmade juhatuse ning nõukogude tasusid, advokaatide tasusid jne.
Tervishoiusüsteemi mõtestamisel vajame arusaamist sellest, kas selle majandusharu eesmärk on raha tegemine või miski muu. Kas majanduse eesmärk on raha tegemine või väärtuste loomine? Pigem tasub küsida missuguseid väärtusi keegi siin riigis loob. Mida loob tippadvokaat, mida riigiasutuse dirketor, mida arst või päästja?
Kui võrrelda arstide omavahelist tasustamist, siis statistikaameti 2011. aasta aruanne näitab selgelt,et arstidest teenivad kõige vähem hambaarstid, kes teenivad arstidest ka kõige vähem dividende.
Riigi suhtumine
Senine riigipoolne suhtumine on olnud nö ülevalt alla. Paraku aga sellisel moel mõistlikke lahendusi ei saavutata. Riigipoolne kommunikatsioon arstide streigi ja tervishoiu probleemide suhtes on olnud alguses äraootav (ehk streik laabub), vastandumine (erinevate erialade palgad ja nende võrdlemine), ühiskonda lõhestav ( kellegi arvelt raha äravõtmine ja tervishoiutöötajatele andmine), vastutusest eemaldumine (see ei ole ministeeriumi küsimus ja haiglad peaksid ise arstidega kokku leppima) ning oma puudujääkide mittetunnistamine (ei ole märganud kuskil ei sotsiaalministri ega peaministri avalikku vabandust tehtud/ tegemata vigade pärast).
Samuti ei aidanud tõenäoliselt läbirääkimiste edukaks kulgemiseks kaasa riikliku lepitaja hinnang streigile esimestel päevadel (et ei ole streigiks alust jne).
Riik soovib ju või vähemalt võiks soovida, et elanikud oleksid õnnelikud, teeksid oma armastatud tööd, teeniksid hästi ning aitaksid kaasa riigi ja ühiskonna arengule.
Viimase 10 aasta jooksul ei ole mina näinud ühegi pollitilise jõu selget tervishoiupoliitilist platvormi, mis näitaks millist tervishoiusüsteemi me tulevikus vajame ja kuidas me seda saavutame. Seega ei saa öelda, et tervishoid oleks seni onud meie riigijuhtide prioriteediks. Tundub, et senine prioriteet on olnud majanduslikult „hakkamasaamise“ poliitika, kus on püütud luua mingil määral toimivat majandust, ergutada ettevõtlust jms.
Kodanike suhtumine
Õnneks peetakse Eestis veel arstidest lugu ning arsti amet on au sees. Ka on Haigekassa rahuloluuuringud näidanud arstiabi kättesaadavaust ja kvaliteeti üldiselt positiivsest küljest.
Elanikud soovivad, et arstid oleksid väga heade teoreetiliste ja praktiliste oskustega, suudaksid ja jõuaksid keskenduda konkreetse inimese muresse, et teda ravitaks väga hästi ning temasse suhtutakse kui inimesesse aga mitte kui tülikasse kodanikku.
Hoolimata lugematutest ajakirjanduses ilmunud arste hukkamõistvatest artiklitest, saab enamik aru, et Eesti tervishoiutöötajad püüavad anda endast parimat.
Kahjuks on hakanud, seoses riigipoolsele propagandale, levima arvamus, et arstid nagu ei peakski teenima rohkem kui riigi keskmine või siis rohkem kui nad juba teenivad.
Tervishoiutöötajate suhtumine
Enamus Eestis töötavaid tervishoiutöötajaid suhtusid streiki pooldavalt, kuigi on väsinud sellest, et ei saa teha oma armastatud tööd, sest arst soovib aidata inimesi ja areneda seda tehes. Nad on solvunud riigipoolse suhtumise peale, solvunud meedia peale, kuidas meedia on streiki ja probleemi kajastanud. Väga vähe on ilmunud analüüsivaid artikleid.
Tegelikult soovitakse ju lihtsaid asju: natuke paremaid tööaja tingimusi, selgemaid rahastamise aluseid, inimväärsemat tulu ja mõistlikku suhtumist avalikkuse poolt.
Erinevate streikinud osapoolte probleemid
Tundub, et riigi poolt peetakse probleemiks arstide väga kõrget palganõuet, raha puudust, et rahuldada tervishoiutöötajate soove ja rahulolematust tervishoiu korralduse ning selle süsteemi tõhususe osas. Riik näib olevat võtnud endale võitlus- ja kõrgemaloleva positsiooni.
Lisaks eeltoodule vaevab meie riiki otsustus- ja julguskriis, mis takistab otsustada
missugust tervishoiu korraldust me vajame, kui palju haiglaid me vajame ja kuidas neid juhitakse (haiglaid on palju ja igaühes juhatus koos nõukoguga lisaks veel ka mingi kummaline Haiglate Liit) ning missugune on meie ravimipoliitika (hetkel dikteerib turgu sisuliselt 2 hulgimüüjat).
Inimeste probleemiks on tekkinud pikad ravijärjekorrad, kallis ravi, tervishoiutöötajate suhtumine patsienti/ klienti, halb tervis ja lühike eluiga. Tasub vaid lugeda inimarenguaruannet.
Tervishoiutöötajate mureks on liiga suur töökoormus, vähene tasustamine, haiglate- ja tervishoiu juhtide suhtumine neisse. Kui nüüd nõustutakse pakutud lahendustega siis ei võta riik neid enam tõsiselt, nagu ka eelmise, paari aasta taguse streigiähvarduse puhul.
Asjast ilma emotsioonideta
WHO, Praxise, Riigikontrolöri, meditsiini erialaseltside jt arvamuse põhjal oleme üsna tublid olnud kuid kahjuks jäänud ajale jalgu. Rahva tervis halveneb, sündimus langeb, oodatav eluiga on madal, rahvas vaesustub, inimesed (eriti noored) lahkuvad riigist.
Kogutav riiklik statistika on kohati ebatäpne, ei anna ülevaadet tegelikust olukorrast haigestumuse ja elulemuse kohta, arengukavades kas ei arvestata või ei osata arvestada haiguste epidemioloogiat jne.
Tehakse selget vahet nö riiklike haiglate ja erameditsiini vahel. Näiteks eelistatakse lepingute mahu ja tingimuste osas selgelt riiklikke struktuure. Ka teenuste riikliku hinnakujunduse arvutusmudel ei ole õige (sellele on juhtinud korduvalt tähelepanu Eesti Hambaarstide Liit), meditsiinifirmadele rakendatav maksupoliitika ei ole õiglane (teenus on käibemaksuvaba aga paljud ostetavad asjad on, seega ei saa medistiinifirmad makstud käibemaksu tagasi).
Eestis ei õpetata tervishoiu juhtimist ja finantsjuhtimist. Pigem on tegu töökohaõppega.
Arstide elust ja kuidas pakkuda parimat
Arstide üheks eesmärgiks on pakkuda oma parimaid oskusi selleks, et aidata inimestel olla terved ja õnnelikud.
Selleks, et neid eesmärke täita peab arst olema rikas. Jah, kui arst on rikas siis on ta vaba olmemuredest, on hästi koolitatud ja oma otsustes sõltumatu ravimifirmadest ning igasugu juhtidest.
Arstide koolitus tuleks samas kas täielikult või osaliselt muuta tasuliseks. Riik ei kulutaks seega välismaale siirduvate arstide koolitamiseks nii suuri ressursse.
Kui arst on koolitatud siis suudab ta pakkuda oma patsiendile uusimat ja parimat ravi. Selleks aga, et seda pakkuda peab arst olema ka hästi puhanud, siis suudab ta keskenduda inimese muredele.
Seega oli üheks peamiseks streikijate nõudmiseks - normaalne inimlik tööaeg (ideaalne kui see oleks 6 tundi päevas). Ka arst peab olema terve, seega vajab ta aega taastumiseks ja puhkamiseks.
Kuidas mujal?
Rääkides oma kolleegidega Eesti arstide peamistel sihtmaadel (Soome, Rootsi, Inglismaa, Saksamaa jne) jääb mulje, et sealsed kolleegid teevad mõistliku pikkusega tööpäevi, töötavad 3-4 päeva nädalas, koostavad põhjalikke raviplaane ja tegelevad uuringutega, osalevad paljudel koolitustel jne.
CityMed on esimese hambakliinikuna rajanud omale kliiniku Soomes ning hetkel avamas juba teist kliinikut. Seega oman mõningast ülevaadet Soome hambaarstide teenistustest. Soomes näiteks teenib hambaarst umbes 3000-10000 ja rohkemgi eurot kuus. Sama tööajaga teenib Eesti hambaarst u 1000€ kuus. Seega on vahe 3-10 kordne.
Kas meie ühiskond on valmis selleks, et arst kes koolitab end sisuliselt 20 aastat järjest teeniks näiteks 10.000 eurot kuus? Mujal (eriti viie rikkaima) Euroopa riigi arstide seas paistame hetkel üsna armetuna. Piinlik on kuulata kuidas elavad kolleegid teistes Euroopa riikides, see aga tekitabki meie arstides soovi siit lahkuda.
Ärme räägi seega keskmisest Eesti palgast vaid võrdleme võrreldavaid asju.
Kuhu ja kuidas edasi?
Mõned ideed ja küsimused millele peame kiiresti vastama hakkama oleksid:
1. Missugust tervishoiuteenust me soovime pakkuda sellise raha hulgaga mis meil on? Kindlasti tuleb tõhustada haiguste ennetustööd, varajast diagnoosimist ja esmatasandi abi.
2. Kes ja mis mahus saavad tervishoiuteenust? Kas solidaarne ja kui solidaarne kulude kandmine? Kas erakindlustus ja omasosalus teatud kulude katmisel, mis tekitab ka inimestes motivatsiooni oma tervise eest hoolitsema ning erakindlustusfirmad sunnivad sellega tegelema.
3. Missugune on patsientide omavastustus ja –osalus kulude katmisel?
4. Missugused on riigipoolsed soodustused neile, kes ravivad end oma raha eest? Vaja on luua teatud soodustused (näiteks tulumaksu tagastus) neile, kes ise oma ravi eest maksavad.
5. Kas riik suudab ja soovib vabastada tulumaksust inimeste ravi omaosaluse?
6. Kas riik soovib ja suudab vabastada erisoodustusest ettevõtteid töötajate terviseedendamiseks tehtud kulutustelt? Hea meelega tasuks kogu personali spordi ja kehakultuuri kulud aga majanduslikult on see hetkel liiga kulukas.
7. Missugune on meie tervishoiu struktuur? Mitu haiglat me vajame ja kuidas neid juhitakse? Kas me vajame igale haiglale ikka juhatust ja nõukogu? Kas ei piisa ehk ühest selgest struktuurist? Ei näe küll mõtet iga haigla juhatusel ja nõukogul ning lisaks veel ka mingi minu jaoks ebaselge Haiglate Liit. Minu teada on meil ministeerium, haigekassa ning tervishoiuamet.
8. Mis on siis sotsiaalministeeriumi roll kogu süsteemis? Vanasti juhiti sealt kogu süsteemi.
9. Kuidas teenime tervishoius raha juurde aga mitte ei jaga? Kas on olemas nö äriplaan käibe ja kasumi suurendamiseks (näiteks välispatsientide arvelt)?
10. Kuidas me suudame Eestisse meelitada välispatsiente? Teame, et järgmine aasta rakendub Euroopas patsientide vaba liikumine.
11. Kas Eesti võiks olla Euroopa tervishoiu Šveits? Kuidas me seda saavutame? Kas meil on olemas rahvusvahelisel tasemel personal, kes ja kuidas neid koolitab, kuidas siia riiki üldse tulla (lennuühendused)?
12. Mis meid takistab seda saavutamast? Tundub, et julgus vastutada ja tahe teha midagi erakordset.
Igale olukorrale on olemas lahendus ja parim viis hoiduda kriisist on hoida pidevalt head suhet ning asjadest ausalt ning avameelselt rääkimine.
Autor on AS CityMed Juhataja, Eesti Hambaarstide Liidu Volikogu liige, Tartu Ülikooli arstiteaduskonna doktorant
