Arni Alandi: Paksude kaitseks
Igal ajastul on olnud oma patuoinad, oma suur kultuuriline Teine, kelle peal massid saavad välja elada kogu neisse aja jooksul ladestunud frustratsiooni. Ilmselt säherdusest teisestamisest kunagi ei pääsegi, kuid alati on see traagiline: need, keda üldsus ängi piksevardana kasutab, on samuti luust ja lihast inimesed, ka neil on õigus väärikale kohtlemisele.
Kunagi põlastati punapäid, rohesilmseid ja vasakukäelisi. Tänapäeval mõjub nende inimeste võõrastamine, põlastamine ja ahistamine täieliku nonsensina. Rassismi peetakse ühiskonna tasandil ammugi halvaks tooniks. Ka homoseksuaalide seisund paraneb vähehaaval.
Tundub aga, et uus peksupoiss on leitud – selleks on ebatervislikult käituvad inimesed. Nende vastu saab pöörata kogu ängi, mis on tekkinud eurokriisist, töökoha ebakindlusest, poliitikute lollusest jne. Nemad on varnast võtta, kui on tarvis saata toimetustele põlastusest nõretavaid lugejakirju või plaanida kellegi haigekassamaksu tõstmist.
Suitsetajate ja napsitajate puhul on asi suhteliselt selge: nende tegevus võib puudutada kõiki ülejäänuid täiesti otseselt. Tõesti väga nõme on läbida ebaviisakate suitsetajate seina ostukeskuse välisukse juures või mõne kõrtsi kõrval tänaval. Purjus elementi, kes end maailma nabaks peab ja mõndagi nördimisväärset korda saadab, kohtab samuti pahatihti. Seega on mõistetav, kui oma viha tolle ebaviisaka seltskonna vastu kantakse üle kõigile suitsetajaile ja alkoholitarvitajaile, ka neile, kes korra nädalas klaasikese konjakit võtavad.
Kõik see ei käi aga paksude – kohta. Jutud „katsu sa bussis paksu inimese kõrvale ära mahtuda” pole enam niivõrd reaalsuse kirjeldus, kuivõrd osa sellestsamast Teise konstrueerimisest, patuoinastamisest. Niivõrd kerekaid indiviide, kelle puhul mahtumisprobleem tõsiselt kõne alla tuleb, lihtsalt pole nii palju.
Keha on mu enda oma
Niikaua kui mäletan, olen olnud paks. Lapse ja noorukina tuli mul seetõttu üle elada mõndagi, sõbralikust nokkimisest jõhkra koolivägivallani. Aga tänan kõiki võimalikke kõrgemaid jõude, et ma ei ole koolinoor tänapäeval. Sest tollal ei olnud „paksuvastasusel” sellist üldist toetavat konteksti nagu nüüd.
Ühiskonna arvamust kujundatakse järjest paksuvaenulikumaks. Üks põhjus on kindlasti vajadus hoida kokku raha, mis kulub haigete ravimiseks. Nii meil kui ka mujal. Kui õnnestub häälestada üldine arvamus teatud ühiskonnagruppide vastu, siis on kergem hakata neilt nõudma kõrgemat haigekassamaksu, sest „nad on ju pidevalt haiged”.
Ka see pole, vähemalt paksude puhul, sugugi tõsikindel. Olulisem on aga veel üks nüanss. Nimelt eeldab solidaarsus, mis on igasuguse haigekassasüsteemi alus, valmidust toetada neidki, kelle käitumine sulle isiklikult ei meeldi või taunitav tundub. Näiteks makstakse minu haigekassamaksust kinni ka tervisesportlaste traumad, ehkki minu arust on tänapäevane spordirõivastus niivõrd rõve, et ma ei tahaks anda sentigi inimesele, kes selle vabatahtlikult selga paneb. Või näide teisalt: olen elupõline jalgsikäija, ometigi nõustun sellega, et minu maksurahast ehitatakse maanteid, mida sellises ulatuses on vaja ainult autodele.
Ei jaksa siinkohal lahata, mis ühiskondlikud traumad võivad veel olla paksuvaenu aluseks oleva üldise, hüsteeriliseks kiskuva tervisekultuse taga. Igatahes hakkab see minu meelest ohtlikult mõjuma Euroopa kultuuripärandile. On ju karbonaad samamoodi kultuuripärandi osa nagu katedraalid, šokolaad samamoodi kui motetid ja kreemikoogid samavõrd sonettidega. Kultuuri huvides oleks igal juhul kasulik tunnustada ka mõndagi ebatervislikku. Muidu oleme küll viimseni terved, aga ei mäleta enam oma minevikku.
Olulisim on aga see, et taganeme jõudsalt euroopalikule liberaalsele mõtlemisele omasest arusaamast, mille järgi iga inimese keha kuulub talle endale. Keha ei ole ühiskonna oma, ei ole riigi oma, on ainult üksikisiku enda oma. Ainult tal on õigus otsustada, mida selle kehaga teha. Sellest põhimõttest taganemine, kasvõi tervishoiukulude kärpimiseks, on ohtlik samm totalitarismi poole. Põhja-Korea tervishoiukulud on küllap väga väikesed, aga kas me tahame sellise ühiskonnani jõuda?
Arni Alandi, ERR-i välisuudiste toimetaja
