Pere pesamuna Herman on just lasteaeda viidud, isa Märt Avandi (31) veel magab ja ema Liis-Katrin Avandi (omadele lihtsalt Liisu, 29) keedab teed ja tõmbab pudruriisile kannusoojendusmütsi pähe. Lõhnab musta tee ja riivitud ingveri järele. Me istume köögis, ja kavatseme Liisuga kokku kirjutada loo emast, kes mattis selle aasta jaanuaris oma viieaastase poja. Selle poisi nimi on Albert Avandi ja ta võitles 19 kuud kõige salakavalama haigusega, neljandas staadiumis avastatud vähiga.

Liisu, miks otsustasid Albertist, tema haigusest ja surmast avalikkusele rääkida?

Enda pärast. Ja mitte selleks, et kõigile kuulutada, et selline asi juhtus ja võtke nüüd arvesse.

Endal hakkas tunne, et me salgame ta maha. Nagunii tehakse ju intervjuusid minu isast (Tõnis Mägi – toim), minu emast (Laine Mägi – toim), Märdist, ehk minustki... Ja siis on kogu aeg toas elevant, kellest ei räägita. Soovisin seepärast, et mul tekkis paha tunne Alberti suhtes – sest ta ju oli olemas.

Ühes ajakirjas ilmus äsja emast suur lugu ja seal oli kirjas, et lapselaps Herman. Ja kõik. Albertist ei julge keegi rääkida. Aga see on ju vale. Tahaks saada temast edaspidi vabalt rääkida.

See hakkas nüüd äkki mulle hoopis teistpidi haiget tegema.

Võib-olla on see leinaprotsessi üks osa. Albert ei kadunud ju kuhugi.

Mis toimus sel hetkel sinu kodus ja su ümber, kui Märt telesaates (ETV läinud nädala saates „Kahekõne”) teie poja surmast rääkis?

Enne veel, kui intervjuu lõppes, vaatasin kohe Delfit – maru kiiresti pandi lugu üles. Aga ma ei ole kunagi näinud, et lugu ei saa kommenteerida. Olen näinud küll kommentaare, et kuulge, see pole see teema, mille kohta keegi midagi arvama peaks. Kuid et mittekommenteerimise võimalus üldse olemas on – see oli väga meeldiv üllatus!

Herman vaatas samal ajal arvutist oma lemmikmultikat. Ja kui ta kuulis, et issi räägib Albertist, siis tuli kohe uudistama, et miks. Seletasin siis, et onu küsis, miks venna ingliks läks, ja issi siis vastas. Herman võttis selle teadmiseks ja läks hetk hiljem uuesti oma filmi vaatama.

Albert ei ole meil tabu, me räägime temast kogu aeg. Ta on kogu aeg meie juures. Pildid ja joonistused ju ripuvad siin seintel. Ja Herman räägib iga asja kohta, et see oli Alberti oma ja nüüd on see minu oma. Vahel küsib ka, miks Albert ingliks läks. Või et „ta on päris kaua olnud, millal ta tagasi tuleb?”. Ütlen siis, et ta ei saa tulla. „Aga miks ta redelit ei võta...” See teeb meele härdaks.

Mida kolmene Herman oma vanemast vennast mäletab?

Oi, ta mäletab. Näiteks kui Albert veel siin kodus oli ja toimetas. Aasta tagasi septembris. Siis oli Herman vaid kahene. Mulle tundub, et lapsed ei peaks sellest vanusest ju mäletama. Aga no ta teab kõike: „Kui Albert veel ingel ei olnud, siis me istusime siin neljakesi ja sõime. Ja siis mul oli tass mahla täis ja Albert ütles mulle, et võta ikka kahe käega.”

Siis ta mäletab Märdi isa Tiitu, mis on veel imelikum, sest Märdi isa suri veel pool aastat enne Albertit. Herman räägib, et „kui me aiamaal käime, siis Tiit ja Albert on seal iga kord”. Et nüüd, kui nad juba inglid on? „Jaa.” Ma jälle kuulan ja ei oska midagi küsidagi... Võib-olla ta tõesti näeb midagi?

Kas sina ka nüüd Albertit niimoodi näed?

Ei, aga tahaksin küll, just ärkvel olles. Unes näen kogu aeg.

Mida sa näed?

Ma näen mingit päeva, mil oleme koos. Ta on siin, mängib ja on. See pole nagu filmis, et ilmub kuskilt ja hüüatab: „Ema, ma tahan sulle midagi öelda.” (Naerab.) Need ei ole ilmutused. Ta lihtsalt on, ei haige ega terve. Lihtsalt olemas ja ehk see ongi see, mida ta tuleb mulle ütlema.

See on tore tunne. Unedes ja ärgates hommikul on ka väga tore. Samamoodi vaatan neid pilte-videoid, ja mul ei ole enam ahastust. Alguses kartsin väga, et ma ei suuda neid enam vaadata. Neid on meil ju nii palju. Et tuleb valu… Aga vastupidi on. Herman vaatab ka neid kogu aeg.

Kõige raskem oli, et ta on ju siinsamas arvutiekraanil, ja mina olen seal. Aga kus ta siis tegelikult on? See on täiesti mõistusevastane. Kuskil ta ju on?

Nüüd vaatan pilte juba suure rõõmuga ja sorteerin albumiteks. Seda valu enam millegipärast ei ole.

Nagu Märt ETV-le antud intervjuus ütles, on Albert teie maailmapilti tohutult muutnud.

Jah, seda kindlasti. Kui Albert sündis, siis ma kartsin ta pärast tohutult, et kui midagi juhtuks, siis läheksin hulluks... See, et ma ei läinud hulluks või ei surnud kohe maha – see teadmine on mind hästi palju muutnud. Enesekindlamaks. Ma olin varem hästi kompleksides. Nüüd tundub, et kui ma poja surma üle elasin, siis kõik muu on köki-möki. Võtan kõik väljakutsed vastu, hirmu eksimise või ebaõnnestumise vastu ei ole. Ebaõnnestun – noh ja siis? Vanasti tundus see katastroof. Nüüd tean, et ma ei pea olema geniaalne. Sest see pärsib julgust. See on hästi suur vabanemine.

Millega sa praegu tegeled?

Läksin uuesti tantsima. Veebruaris olid kruiisilaevadele programme tootvas firmas Dance Factor katsed ja veel samal hommikul pelgasin minna. Siis otsustasin, et ah, lähen niisama, trenni pärast. Õigesti tegin. Nad ütlesid kohe: kus sa olnud oled? Märtsist olengi tööl ja suvel sõitsin Tallinna-Helsingi liinil ning andsime päevas kolm etendust. Need olid tõeliselt toredad, sest olen laval ainult enda pärast. Ma absoluutselt ei tegele nende purjus soomlastega, vaid teen seda, millest olen unistanud. Olen õnnelik, et julgesin, teen ise proove ja olengi äge!

Sügisest tantsin Helsingi-Stockholmi liinil. Sealne publik on hoopis teine ja programme on ühe kruiisi jooksul kuus ning kava on minu jaoks täiesti uus teema, taas väljakutse. Olen end oma turvalisest tsoonist välja murdnud. Vanasti kartsin seda kõike väga. Ei teagi, miks.

(Paus.)

Ma ei taha mõelda, et Albert pidi selleks minema, pigem nii, et kui tema valik oli minna, siis mina võtan sellest õppust ja ei põe mineviku pärast.

Sest lapsed valivad vanemad?

Jah. Kindlasti.

... ja tulevad meie juurde selleks, et meile midagi õpetada?

Täiesti kindel.

Ja Albert õpetas sulle...?

Enesekindlust ehk. Olen oluliselt tugevam. Olin enne väga habras, pidevalt kaitse- või ründepoosis. Nüüd olen rohkem päris. Olen ise.

Oled rohkem sina ise ja mitte kellegi varjus?

Just. Varem oli mul õudselt piinlik – vanemad olid ju ees. Tahtsin varjust välja, kuid ei julenud midagi selleks teha, sest mis siis, kui ma ebaõnnestun? Et keegi ei oleks saanud pärast näpuga näidata, et oi-oi, näe, sina ei olegi midagi.

Ja siis algas su abikaasa tähelend?

No just, see pani järgmise põntsu. Nüüd tean, et see oli valehäbi. Õnneks ei piitsuta ma end enam niimoodi oma lähedaste pärast.

Kus on Herman siis, kui kogu teie pere on laval?

Siis on meil Märdi õde, kes on hetkel väikse lapsega kodune ja ei pea õnneks õhtul-öösel kuhugi minema. Ja Märdi ema Irja, kes tuleb meile siia või võtab Hermani Raplasse. Vanaemadega on meil meeletult vedanud. Neil on kogu aeg koos tegemist – küll vaja kelguga mööda muru puid tuua, küll proovis istuda... Tõsi, Herman on neile nüüd päitsed pähe pannud ka, aga ilma nendeta... ma ei kujuta ette ka, mis ja kuidas...

Kui sa Hermanile otsa vaatad, mida sa näed?

Aina enam kaks-ühes-last. Igasugused näoilmed – nad ei ole ju tegelikult üldse ühtmoodi, aga kui Herman teeb veidrusi, siis on ta nii Alberti moodi. Või mõni ütlus, või ta hääl. Kui lapsed kasvavad koos, siis on see ju loomulik, et ikka võetakse midagi üksteiselt üle. Aga kuidas ta oma vanemat venda matkib!

Mille poolest poisid teineteisest erinevad?

Kui läksin Albertile lasteaeda järele, siis tema oli see laps, kes oli õhtuks kostümeeritud, grimeeritud ja käisid mingid rollimängud. Enese kehastamine oli Alberti teema. Siis imestasin ikka, et need lapsed on vist veidrad, kes puslet kokku panevad.

Kui ma nüüd Hermanile aeda järele lähen, siis tema on see laps, kes istub vagusi laua taga ja paneb puslet kokku. Ta ei viitsi karjuda, kihutada ja kiirustada. Albertile pidin suisa õpetama video vaatamist, et saaks kordki päevas duši alla. Paigal istumine ei olnud tema teema. Ja autodest teadis Albert ka kõike. Herman teab vaid, milline auto meil on.

Suurema venna sajaga elamine ja väiksema venna enesega olemine – neil kummalgi on ses loos ju tähendus.

Tuleb nii välja... Herman on pidanud ise hakkama saama, kui me Albertiga haiglas olime. Üks oli meist ju pidevalt haiglas, teine teise lapsega kodus, kui sai. Märdi ema ehk Rapla vanaema oli siis palju abiks. Ta koondati vahetult enne, kui Alberti tervis lõplikult halvenes. Olime muidugi mures, et kuidas ja miks. Kuid hiljem tõdesime: ah sellepärast ta siis koondati. Et ta sai olla... oma kallitega. Siis tuli Märdi isa surm, pool aastat hiljem läks Albert.

Räägi palun sellest... minekust?

Kuskil detsembri keskpaigast oli selge, et nüüd jääb üle vaid oodata. Sest üha vähem oli Albert meiega ja aina sagedamini käis ta kuskil kosmoses. Arstid ei saanud enam midagi teha ja nii me ootasime. Mingil hetkel mõistsin, et Alberti hing ootab ühte kindlat kuupäeva.

6. jaanuari õhtul hakkas Irja rääkima, et Albert ootab ehk Tiidu sünnipäeva. No jaa, kindlasti ootab, aga sinna on ju veel nii mitu päeva aega. Irja ütles seepeale, et ei, see on ju homme! Ehmatasin täitsa ära. Läksin seepeale Alberti juurde, ta ei olnud enam üldse meiega, ja sosistasin talle kõrva: „Homme on Tiidu sünnipäev!”

Ja oligi homme...

(Paus.)

See on õilsaim tegu, mida ema lapsele mõeldes teha saab – ta vabaks anda.

Lõpp oli hästi suureks kergenduseks, nii kummaline kui see ka ei ole.

Märdi sõber, kaplan Gustav Kutsar, kes meid ka paari pani ja kes Alberti teenistuse Rapla kirikus läbi viis, ütles, et kõige raskem on sellises protsessis haigusest teada saamine. See on šokk. Kui sa oled aga sellega juba tegelenud, siis lõpp on kergendus. Muidugi on valu, ja lein ja nutt. Aga esimene reaktsioon on, et nüüd on hästi. See ei olnud selles mõttes valus sündmus.

(Köhatab pisarad kurgust välja.)

Märdi sõber Andero Uusberg on psühholoog ja tema ütles, et me oleme lootusest hoolimata kogu aeg protsessis sees – me olime kogu aeg teadlikud, et kõik on pöördumatu. Meil on juba poolteist aastat tegeldud selle kõigega, et siit lõpust on kergem edasi minna. See oli ilmselt ka põhjus, miks me ehk ka hulluks ei läinud.

Milline oli Alberti ja Märdi isa Tiidu suhe?

See oli hästi lähedane, hoolimata sellest, et Tiit oli selline karune ja hästi kinnise olemisega vanaisa. Ta armastas Albertit pööraselt. Albert oli ta esimene lapselaps, kuid esimene poisslaps, kes täitis n-ö Tiidu unistused, sest tahtis temaga koos garaažis toimetada. Märdil sellist huvi eriti ei olnud, oli hoopis kitarr. Ja Tiit oli sellepärast nukker, sest ta ei saanud justkui pojale midagi edasi anda ja õpetada. Lõpuks oli Tiidul see võimalus.

Käepigistus. Mutrivõtmed. Ja Raplas teetöödel sai Albert isegi kopa sees istuda – kõik need meeste asjad, aga ka härrasmehelikud jooned, mis on Märdiski olemas. Albert natuke kartis Tiitu, kuid see oli selline hea kartus. See oli väga austav suhe mõlematpidi. Seetõttu ma ka ei imesta, et nad niimoodi koos läksid, ja tean, et neil on koos seal hea.

Mis Tiidu viis?

Tervisehädad hakkasid tal tulema üksteise järel siis, kui me saime teada, et Albert on haige. Ja üsna pea ütles Tiit, et tema seda üle ei ela. Mingisuguse programmi ta nende sõnadega endas käima pani, teadmisega, et ta peab minema enne.

Kuidas ometi suutsite te Märdiga selle kõige taustal teineteisele toeks olla?

Usun tegelikult, et meil on isegi kergem kui näiteks vanaemadel, kes on üksi pidanud seda kõike üle ja läbi elama. Aga meie Märdiga – me räägime väga palju ja oleme koos. Meil on väga paljudele küsimustele ühtmoodi vastused. Ahastus tahab nüüd väga kiiresti tulla hoopis siis, kui ma olen kajutis. Üksindus vajab ekstra tööd, ja just see on kõige raskem. Aga kui me oleme koos ja arutame, siis seda ei ole.

Nutate ega varja pisaraid?

Kajutis ei julge ma lasta nutul peale tulla – see on ebaturvaline tsoon, otsin siis kohe tegevust. Aga kodus nutan rahus. Märt samamoodi. Et sellist – olen tugev, ei näita nõrkust välja – seda meie kodus ei ole.

Nüüd tegelikult pisut juba Hermani eest peidame. Sest ta ei jaksa ju ka lõpmatuseni. Paari kuu pärast tegime otsuse, et teda tuleb säästa. Alguses nutsin ka Hermani nähes ja selgitasin, miks.

Kuidas sa seda tegid?

Ütlesin lihtsalt, et emme on kurb, et Albert ei saa koju tulla. Herman ütles seepeale, et tema on ka kurb. (Paus.)

Kuid siis said sedavõrd tugevaks, et tegid otsuse last liigsest stressist säästa?

Jah, just. Ta oli ju meie pärast mures ja kui Albertist juttu tuli, muutus ta kohe teraseks: kas sa hakkad nüüd nutma? Ei, ei hakka. Albertil on ju nüüd hästi, kuid vahel olen ikka kurb. Igatsus on peal. Aga teineteise eest Märdiga ei varja me küll midagi.

Palun räägi, kuidas Alberti haigus välja tuli, kuidas see kõik algas?

Kõhuvaluga. Siis jalavaluga. Ta oli väsinud, ei söönud ja ei tahtnud ka. Aga kuna lasteaia-aasta hakkas lõppema ja meil olid Pärnust Tallinna kolimise plaanid, siis panin selle kõik nende asjade arvele. Albert oli ühtäkki kuidagi hajevil ja mõtlikum. Oli juuni algus 2010.

Kõik need olid aga tavalised sümptomid ja läksid peagi üle. Kuni ühel päeval kõhuvalu enam üle ei läinud. Olime tol ööl Tallinnas, kuid haiglas oli kõik normis, arst küsis korraks sedagi, et äkki poiss mõtleb ise valu enesele külge. Me Märdiga muidugi teadsime, et seda oskaks Albert teha küll. Valu ei kadunudki ja läksime päeval uuesti arstile. Ja siis hakkas pihta. Valvearst, hematoloog Kadri Saks sai hiljem meie raviarstiks.

Käega katsudes ei olnud midagi tunda, sest see kasvaja – neuroblastoom – on kõige vastikum ja salakavalam vähiliste vorm, mis läheb eest ära, poeb igale poole vahele. Nagu fluidum. Ei sümptomeid, ei valu. Mitte midagi, enne kui ongi hilja ehk käimas on neljas staadium. Seda haigust avastataksegi viimases staadiumis.

Kui kiiresti teile diagnoos öeldi?

Mõned päevad hiljem ehk juuni lõpus, kui analüüside vastused tulid. Ja et rasedusaegne olukord oli põhjustajaks.

Nii öeldigi?

Jah, et see oli rasedusaegne süsteemirike, mis avaldus hiljem. Et see on seda tüüpi kasvaja, mis saab alguse looteeas, ja et ma ei ole selles süüdi. Ma muudkui mõtlesin, mida ja kui palju sõin ja kuidas elasin ja... ei suutnud põhjust leida. Õnneks ei hakanud end ka süüdistama.

Nii et koos diagnoosiga saite ka teadmise, et teha ei ole enam midagi?

Jah. Siirded olid absoluutselt igal pool. Sealt edasi oli vaid ema-isa lootus. Prognoos oli algusest peale nullilähedane ja seda meile öeldi ka. Kuid ega sa seda ju ei usu. Kohe oli vaja guugeldama minna ja ma leidsin maailmast ühe inimese, kes on selle haigusega täiskasvanuks saanud. Ehk siis üks inimene oli sellest välja tulnud!

Nüüd tean, et sellest haigusest pääsejaid ei ole. Või kui ongi võimalik aega juurde saada, siis päris puhtaks neist siiretest ei saagi.

Andesta mu küsimus, kuid kas sa soovinuks – nüüd kõike seda teades – Albertile sellist kasvamist ja täiskasvanuks saamist?

Kui Alberti valik oli selline, siis ma olen talle väga tänulik, et ta ei saanud terveks. See oleks tähendanud küll meile kaks, kolm, neli või kaheksa aastat lisaaega. Kuid ka ööpäevaringset närvitsemist, igakuist kontrolli. Ja mulle tundub, et seda ei oleks ma üle elanud. Õnneks ei saanud ma nii valida. Jah, sel hetkel tundus, et mida kauem, seda parem. Kuid vindumine... Albert ei teadnud, mis tal oli ja et seis on halb.

Aga mida Albert oma olukorrast teadis?

Sedavõrd, kui nelja-aastasele öelda saab, ehk et tal on paharetid kõhtu pesa teinud ja me käime neid välja ravimas. Ta teadis seda kõike väga mängulisel moel ega tundnud ennast ses mõttes halvasti. Keemiaravi oli eraldi teema, see algas ju kohe. Ta käis veel isegi aeg-ajalt lasteaias, külas ja sõitis rattaga. Ta tundis ennast hästi. Me püüdsime tema lapsemaailma hoida ja haiglas õed-arstid aitasid meid selles igati.

Kuni sinnani oli Albert terve poiss?

Täiesti. Ja nüüd jäi korraga juustestki ilma.

Kogu ravi ja protseduurid olid siinsamas, Eestis. Oli see teadlik valik?

Me uurisime küll, kas meil oleks targem olla mõnes keskuses Saksamaal või kuskil mujal, aga selgus kiiresti, et ega ei ole küll. Sest Eestis on kõik vajalik ehk väga tasemel ravi olemas. Neuroblastoomi puhul aga... selle agressiivsusega ei suuda paraku veel miski võidelda. Nii läkski, et mais 2011, Alberti viiendal sünnipäeval saime teada, et kõigest hoolimata on ikkagi halvasti, ja siis hakkasime otsima alternatiivseid variante.

See sünnipäev ja teadasaamine muutis vist veel omakorda midagi. Kas Albert sai kõik, mida ta soovida oskas?

Rohkem! Ta oli oluliselt vanem, kui ta viieaastasena pidanuks olema. Igas päevas oli tema jaoks mitu aastat. Pidevalt tuli teha ja liikuda ja kuhu me läheme ja mis me nüüd teeme – alguses väsitas see väga. Kuid peagi sain aru, et ta peabki ju kiiresti kõik ära tegema. Ju ta siis pidi kähku tegema ära kõik selle, mille jaoks ta tulnud oli.

Muul moel ta surma lähedust ei teadvustanud?

Ei. Ei usu. Lapsed pidid 12-nda eluaastani surma mitte enesega seostama. Isegi kui keegi lähedalt läheb. Ühendust ei tekkinud. Tiidu surmaga seoses ootasin seda küsimust. Kuid seda ei tulnud. Tiidu surma ajal olime Prantsusmaal Disneylandis. Ta oli kurb, kuid kui seletasin talle, et Tiidul ei ole enam karkusid vaja. Seepeale rõõmustas Albert, et nüüd saab Tiit joosta.

Alternatiivsest ravist rääkides – teie mure ja valu sai Alberti ravi ajal ka avalikku tähelepanu. Internetti tekkis ringkiri, mis kutsus annetusi tegema, selleks et Märt Avandi saaks oma poja Brasiiliasse ravile viia.

Alguses oli meil sõprade ring, kes küsisid, kuidas aidata, ja me rääkisime oma mõttest. Siis aga kasvas see kuidagi üle käte ja sadu ning sadu täiesti võhivõõraid inimesi hakkas meile arvele ülekandeid tegema. Kõigil ülekannetel olid selgitused juures. Näiteks et terve Eesti on teiega. See oli täiesti uskumatu. Ma lugesin neid sõnumeid panga väljavõttelt ja olin totaalses hämmingus.

Mingil hetkel palus Märt avalikult, et need ülekanded lõppeksid.

Jah, sest see soov oli ju ikkagi meie lähiringile mõeldes soovitud.

Teile elas tõesti kaasa vaat et kogu Eesti ning anti ka kõikvõimalikke aadresse ja soovitusi.

Neid tuli tõesti ühel hetkel ikka sadade kaupa, kuni ma enam ei lugenud neid – fookus kippus kaduma.

Tohin ma küsida, mis sellest rahast sai?

Lootuses imele käisime kaks korda Brasiilias. Kõik, mis üle jäi, annetasime kolme erinevasse kohta.

Soovid sa öelda, kuhu ja kellele?

Saan öelda seda, et seda abi oli saajatel väga vaja.

Miks te kaks korda Brasiiliasse ravile läksite?

Esimene kord muutus Alberti olemine oluliselt paremaks ja kui tagasi jõudsime, siis muutus olukord kiiresti eelnevast veelgi halvemaks. Otsustasime, et läheme uuesti. Sest kui see lõpeb nii, nagu me ei taha, et see lõpeks, siis ei oleks me suutnud elada teadmises, et me jätsime selle teise võimaluse kasutamata. Meil oli ju selle ravireisi jaoks raha olemas.

See kõik toimus 2011. aasta suvel. Ootasite imet.

Jah, suvel ja siis kohe sügisel otsa. Meie jaoks seda ei juhtunud. Kuid me kohtusime seal nendega, kes väitsid, et nemad on tervenenud.

Millest nüüd jõudu saad? Kes sind hoiab?

Olen sellest kõigest palju õppinud – vaimse maailma avastamine, enesega sõbraks saamine, vaimsel tasandil millegi parandamine. See kõik on mu jaoks väga vajalik teadmine. Keegi küsis, kas ma usun, et on olemas midagi sellist. Ma ei usu, ma tean. Teadvustamine ja usk on kaks erinevat terminit ja enamasti olen seal kuskil vahepeal. Raskematel hetkedel usun ja helgematel teadvustan täielikult. Olen mõistnud, et õudse analüüsimisega ei vii ma end kuhugi. Rahustan end teadmisega, et see kõik on normaalne. Tegelikult hoiab mind Herman, ta on selline rõõmupall... Ja muidugi Märt. Ka tantsimine ja veel mõned uued projektid, mis on soolas.

Kas rõõmupalle tuleb veel?

Kindlasti tuleb. Tunnen, et need, kes tahavad tulla, on siin kuskil lähedal ootel. Kuid nad ei ole veel tulekukäsku saanud.

Millele sa nüüd mõtled, kui mõtled Albertile?

Meie viimasele ühisele suvele. Ta oli juba suur ja meil olid veel toredad ühised mängud. Mõtlen Prantsusmaale – eriti nüüd, kui tuli välja film „Eestlanna Pariisis”. Käisime ju seal ema juures filmivõtetel külas ja jalutasime mööda Pariisi tänavaid.

Titamälestused Albertist on küll kirjas, kuid mälufilmi mul sellest ajast ei ole. Ta on mu mõtteis suur, valmis poiss. Aga seda ta ju oligi. Kuid kõige toredam on, et kõik need mälestused üldse sündida said.
Jaga
Kommentaarid