Hannes Hermaküla: isasest tuleb isa kasvatada, suhteid väärtustades
Saatejuht ja paarikoolitaja Hannes Hermaküla räägib oma suurimast varast: need on inimsuhted. Traagilised, päikselised, igapäevased, aga alati hoolitsust vajavad.
Kahe poja, Eriku (10) ja Kaarli (7) isa Hannes Hermaküla (43) oskab õnnelik olla. See pole poos, vaid vabast maailmast omaks saanud elustiil. Hannes on hea näide isast, kes pehmeid väärtusi hoides oma poegade tulevikuks tugevat vundamenti rajab. Ta on mees, kes usub, et kui (abi)kaasade suhe on korras, siis toimib ka perekond, ühiskonnast rääkimata.
Me kohtume Hannese ja poistega päikeselisel laupäeval. Nõmme mändide all ja võimsate juurikate vahel tempokalt liigeldes tunnistab ta, et on olnud väiksest peale üks paras maailmaparandaja ja tahtnud alati, et inimestel hästi läheks. Pole siis ime, et ema Riina soovitanud pojal arstiks hakata. Omamoodi tervendaja on Hannesest saanudki – väljundiks kõikvõimalikud telesaated ja paarisuhtekoolitused.
Kuid Hannese elu pole mitte alati päikeseline olnud. Pisemate vastukäimiste sekka on ta ellu mahtunud lausa kaks traagilist sündmust: isa surm ja puudega poja sünd. Kuidas toibub eesti mees, kui ta kolmepäevasel pojal leitakse kromosoomihäire, Downi tõbi? Kuidas saada üle igatsusest vabasurma läinud isa [Evald Hermaküla] järele?
Hannes, inimesed püüavad raskustest mitmeti üle saada. Mõned pööravad valu naljaks, öeldes: kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks?
See on täitsa tõsi ju (naerab). See on rahu leidmine eneses, see annab jõu.
Pead olema nende asjadega sina peal – lahti sa neist ju kunagi ei saa, üle ka mitte. Aga sa õpid elama, õpid kohanema.
