Minu jaoks on pohl lapsepõlvest saadik olnud „tavaline” mari, mida alati suve lõpupoole maal vanaema juures metsas korjamas käisime. Erinevalt käsi ja riideid määrivast mustikast on pohlade korjamine puhas rõõm, sest paluka erepunase kesta all peitub tegelikult ju valge sisu. Korvitäitest koju veetud marjadest aga valmis puupliidil suures potis paks magus pohla-õunamoos. Pannkoogihommikut on ilma selleta siiani raske ette kujutada. Ilmselt seostub enamikule eestlastele pohlaga aga eelkõige jõuluks verivorsti juurde pakutav hapu pohlasalat. Seda, et see ilus erepunane mari on erakordselt tervislik ja sisaldab palju inimesele kasulikke aineid, ei pruugi paljud teada.

Mitu häda, üks ravi

Hõredates männimetsades ja kuivemates rabaservades kasvavat igihaljast pohla on tema raviomaduste tõttu juba ammustest aegadest kasutatud rahvameditsiinis. Seda mitte üksnes põhjamaades ja meie idanaabrite juures, vaid ka Põhja-Ameerika põlisrahvaste juures.

Nüüdsel ajal on pohla ravitoimet teaduspõhises meditsiiniski põhjalikumalt uuritud ja mari muutub järjest populaarsemaks. Kuulus USA-s elav Türgi juurtega arst Mehmet Öz, keda tuntakse eelkõige Dr Ozi nime all, tutvustas oma sõus pohla kui uut supermarja, mis on suurepärane antioksüdant, aitab kasvatada vastupanuvõimet tõstvaid punaseid vereliblesid ja maksaensüüme. Samuti sain Dr Ozilt teada, et hiljutiste uuringute kohaselt on pohl tõhus abivahend ka diabeedist tulenevate kahjustuste korral.