Ana Palacio: Euroopa eraldujad: vastuvoolu minek
Kataloonias hoogustuvad Hispaaniast lahku löömise üleskutsed. Kuid loodav riik ei tarvitse Euroopa Liitu pääseda
Nii Kataloonias kui ka Šotimaal valjenevad taas iseseisvumisüleskutsed. See ei anna märku üksnes Hispaanias ja Ühendkuningriigis valitsevatest tingimustest, vaid Euroopa Liidu olukorrast laiemalt. Finantskriisiga silmitsi seisva EL-i nõrkus kajastab oma olemasolu põhjuse – poliitilise integratsiooni – laialivalgumist.
Olukorra väärdunud iroonia seisneb selles, et Euroopa kurikavalaimad eraldumismeelsed parteid maskeerivad oma programmi euroopalikku rüüsse, lubades uutele riikidele automaatset EL-i liikmesust. Nii Šoti Rahvuspartei kui ka Kataloonia Ühtekuuluvus ja Liit (CiU) kasutavad Euroopa kosmopoliitsuse põhimõtet, et elustada oma rahvuslikud eesmärgid ja lüüa lahku maadest, kuhu nad praegu kuuluvad.
Euroopa õigusega vastuolus
Euroopa Liidu õigussätted ei tegele liikmesriikide lagunemisega, sest lahkulöömine on vastuolus „järjest lähedasema liidu” aluspõhimõttega. Šotimaa esimene minister ja Šoti Rahvuspartei esimees Alex Salmond on väitnud, et Euroopa Liidu liikmesus on vaid seaduse vastuvõtmise küsimus. Ent see pole nii.
See seadusetühik selgitabki, miks tahavad CiU poliitikud enne 25. novembril toimuvaid Kataloonia valimisi nii väga muuta mitteametliku iseseisvusreferendumi rahvahääletuseks EL-i liikmesuse üle (mis pole tegelikult Kataloonia valijaskonna otsustada). Ratsionaalselt, kui mitte seaduslikult ainus sellega seotud küsimus, mida CiU valitsus püstitada saab, on see, kas katalaanid tahavad olla osa Hispaaniast.
ÜRO raamistik eristab eraldumisküsimuses „sisemist enesemääramist” ja „välist enesemääramist”. Esimene neist puudutab inimeste püüdlusi poliitilise, majandusliku, kultuurilise arengu poole senise riigi raames, teine aga võib võtta ühepoolse lahkulöömise vormi – kuid üksnes äärmuslikes tingimustes. Kataloonia ega Šotimaa puhul kumbki määratlus ei kehti.
Mahasurutud identiteet?
Mitte keegi Kataloonias ega Šotimaal ei saa õiguspäraselt väita, et tema kultuuriline identiteet oleks maha surutud, sest Hispaania ja Ühendkuningriik pakuvad sellele tugevat kaitset. Pärast diktaator Franco surma on katalaani ja baski keele kaitse olnud üks Hispaania põhiseaduse peamisi eesmärke.
Võib-olla aitab see selgitada, miks Šoti vormiline iseseisvusnõue ei põhine eripärasel pärandil, vaid kõikuval arusaamal eripärastest poliitilistest ja ühiskondlikest väärtustest: see väide on nii ähmane, et sellega võiks laiali lagundada iga Euroopa riigi.
Nagu rahvuslusega sageli juhtub, kipub emotsionaalne hoiak, mis iseseisvumisüleskutseid ümbritseb, olema pelk poliitilise ambitsiooni ja majandusliku huvi kattevari.
Kataloonias on ohvri mängimine muutunud kampaaniastrateegiaks. CiU juhid osutavad avalikult neid Madridi poolt ähvardavale ohule, mille hulka kuuluvad „Hispaania tankid” ja „vaenulikud lennukid Kataloonia õhuruumis”.
Kui retoorika kõrvale jätta, tõusis Kataloonia referendum päevakorda poliitiliste läbirääkimiste tulemusel. Kriis on suurendanud paljude katalaanide raevu selle pärast, et raha jagatakse sageli vaenatud territoriaalsolidaarsuse fondi kaudu Hispaania vaesematesse piirkondadesse.
Iseseisvusel on hind
Iseseisvumine võib aga ajada asja ka palju hullemaks. Konservatiivsetel hinnangutel võib Hispaaniast, eurost ja EL-ist lahkulöömine põhjustada Kataloonia SKT 20–25-protsendise languse, sest 68 protsenti Kataloonia rahvusvahelisest ekspordist läheb Euroopa Liitu (2010. aasta andmeil) ja 50 protsenti tema sisemaisest kogutoodangust ülejäänud Hispaaniasse.
Sama kehtib ka Šotimaa kohta. Eurokriisi algusega on Šoti Rahvuspartei juhid loobunud kavatsusest eurole üle minna ja kinnitavad nüüd, et nad jäävad truuks naelale.
Kuid Barcelonas ja Edinburghis lahkulöömistuld õhutavate oportunistide arvustamisest ei piisa. Septembris Barcelonas toimunud meeleavaldus tõi tänavale pea kaheksa protsenti Kataloonia 7,5-miljonilisest elanikkonnast, näidates, et tegeleda tuleb tõsiste teemadega – nii Euroopa kui ka riigi tasemel.
Rahutused Kataloonias võivad viia Hispaania 1978. aasta põhiseaduse põhjaliku ülevaatamiseni ja tõelise föderaalstruktuuri juurutamiseni.
Kui see kõik peaks õnnestuma, võiksid Hispaania föderalistid nõu anda teistelegi, alustades Ühendkuningriigi poliitilisest juhtkonnast.
© Project Syndicate
Ana Palacio, Endine Hispaania välisminister
