Eerik-Niiles Kross: Eesti mureks on kultuurikihiga eliidi puudumine
Tänavu suvest mõisniku elu elav Eerik-Niiles Kross on võtnud nõuks poliitikasse sekkuda ja kuulu järgi saab temast kohalike valimiste Tallinna linnapea kandidaat.
Harjumaal Kose lähistel Kõue mõisa südame ümber on novembrikuiselt raagus puud, taamal rohetavad põllud. Silmapiiril pole ühtegi niisugust nõukogudeaegset ehituspeletist, nagu töölisvõim mõisate külje alla rajada tavatses. Eerik-Niiles Kross (45) ütleb, et vaate-reostuse puudumine oli ka üks põhjuseid, miks ta otsustas Kõue kasuks, kuigi see oli ostmise ajal sammu kaugusel kaitsealuseks kivihunnikuks muutumisest. Peahoone ette on pargitud must Mercedes, mille jõulist värvi varjutab beež maanteetolm. Vaatepilt on sulnilt aadellik.
Mõisa ühes osas ehk tallis tegutseb koolituskeskus. Pisut eemal on parkla klientide autosid täis. Peamajas on koolituskeskuse söögisaal, teenindav personal sagib ringi, köögist kostab nõude kõlksumist ja mikseri surinat. Alumisel korrusel mängib taustaks vaikne saksofonimuusika – mõisas keeb elu. Kõue mõis kuulus kunagi Otto von Kotzebuele ja ka Eerik-Niiles Krossi isa kirjanik Jaan Krossi juured on siin.
Kumb oli enne, kas vajadus omada mõisa või kolida oma juurte juurde?
Mõisa üle arutlemine käis seda rada, et „kahju, et Eestis mõisad lagunevad”, „miks KEEGI midagi ei tee” ja „et miks NAD lasevad neil laguneda”. Asjaolude kokkulangemisel tekkis mõte, et võiks midagi ise teha. Tahtsin end tihedamalt siduda esivanemate kandiga ja see klappis teoreetilise mõtisklusega, et võiks mõne mõisa korda teha. Kui ma Kõue ostsin, siis ma täpselt ei teadnud, mis sellest tuleb. Mõte arenes tegevuse ja läbitunnetamise käigus.
Meil on tekkinud mingi eelarvamus – ja mis pole ka päris vale –, et mõis ei tasu end igal juhul ära, sest see on liiga kallis ja seda ei jaksa üleval pidada.
Kas ei ole siis liiga kallis?
