Jumal: Oht on möödas
Ahoi, ristirahvas!
Helistasin neil päevil oma vanale sõbrale piiskop Põdrale. Mees oli ilmselgelt heas tujus.
„Mul on suurepäraseid uudiseid!” hõiskas ta, enne kui ma jõudsin midagi pärida. „Hosianna ja halleluuja, minu pikk ja vaevaline võitlus on ennast viimaks ära tasunud! Jah, nüüd võin ma tõesti käe Piiblile panna ja tunnistada, et me elame kodanikuühiskonnas, kus inimest tema muredega üksi ei jäeta! Issand, ma olen korda saatnud suure ja vägeva teo!”
„Mis suur tegu see selline siis on?” pärisin mina.
„Juba järgmisest nädalast asendatakse trollibuss number 2 autobussidega!” vastas piiskop uhkelt.
„No ja siis?”
„Aga Issand, ma olen ju aastaid sõdinud sarviliste trollibusside vastu linnapildis!” karjatas Põder. „Sarved on vanakuradi sümbol! Iga kord, kui ma näen tänaval trollibussi, haarab mind kabuhirm, ma pritsin deemonliku sõiduki poole pühitsetud vett ja palvetan valju häälega. Saatan on sitke vastane! Aga püha vaim on kangem veel ja see vaim tuli minu sisse ja ma suutsin trollibussi number 2 selili panna! Enam see koletis mind ei kohuta!”
„Tegeled täiesti naeruväärsete asjadega,” ütlesin ma laitvalt. „Trollibuss ei saa kellelegi kurja teha, sest ta on ju sarvipidi liinide küljes kinni nagu koer ketis. Sul tarvitseb vaid temast paar meetrit eemale joosta ja sa võid oma vaenlasele südamerahus keelt näidata.”
„Ei, Issand,” vaidles Põder vastu. „Saatanal ei tohi olla kohta ristiinimeste keskel! Ja ma ei kavatse puhata, troll number 2-st sain ma jagu, nüüd puhkan veidi, kogun uut jõudu, paastun ja palvetan ning siis sööstan nagu raudkull trollibussi number 3 kallale!”
„Aga miks sa trollibussi number 1 rahule jätad?”
„Peakuradi vastu võitlemiseks napib mul esialgu veel rammu,” ütles piiskop kurvalt.
„Mõistus, tule koju! Oh piiskop, piiskop… Aga hea küll, eks sa jända siis pealegi. Ma tahtsin sulle tegelikult öelda, et sa võid Kristen Michalile teada anda: suurem torm paistab möödas olevat. Tulgu rahulikult krüptist välja ja mingu tagasi tööle.”
„Kahju,” ohkas Põder. „Olen selle pöetud peaga poisiga juba harjunud… Ta on alandlik ja vaga. Ja temast oli palju kasu, aitas mul küünlaid valada, käis korjanduskarbiga ringi ja lõi kella. Äkki jätaksimegi ta kirikuteenriks?”
„Me pole orjapidajad. Las poiss läheb koju, oht pole enam suur. President Ilvese kuulsas ümarlauas tabas kokkukutsutud rüütleid kirgastav nägemus ja nad võtsid vastu otsuse sõita laia ilma Püha Graali otsima. Tahavad selle juba jaanipäevaks üles leida, ei neil ole enam aega Michali koerustükkide peale mõelda. Ütle talle, et esialgu käigu paar kuud ettevaatuse mõttes õues valehabemega ja longaku ka viguri mõttes natuke, siis võib lõdvemalt võtta ja vanaviisi edasi panna.”
„Aga Issand, miks te seda noormeest sedasi hoiate?” uuris piiskop kadedalt.
„Andrus Ansip isiklikult palus,” seletasin mina. „Ta ütles, et on poisi kasvatamisega palju vaeva näinud, kahju oleks, kui kõik nüüd kihva keeratakse. Mõned näljasemad tahtsid ju Michalit kohe praegu ohverdada, noh, et jõulud on tulemas ja puha, aga Ansip oli sellele plaanile kindlalt vastu. Ütles, et käed eemale, ahnepäitsud, see poiss pole teie jaoks! Pange oma ilusate silmade all asuvad suured suud heaga kinni! Peaminister tahab nimelt hoida Michalit oma 60. juubeliks.”
„Jah, juubelilaud olgu rikkalik,” nõustus piiskop.
