Ilona Leib: Sisuline vabanduse palumine näitab inimese tugevust
Nii raske, et piinlikkus oma eksimust tunnistada on sageli üle häbist, mis kaasneb enese üha rohkem valede ja vassimiste võrku mähkimisega.
Pika kriisi tee
Me kõik suudame meenutada juhtumeid, kus asjaosaliste valetamine, vassimine ja ülbus on ühiskonna kollektiivse kannatuse tõeliselt proovile pannud. Kaua vinduv kriis kahjustab alati kordi enam kui kiire, aga valus lahenduskäik. Hea kriisikommunikatsiooni põhiülesanne on võimalikult kiiresti ja võimalikult väheste kahjudega kriis lõpetada ja kriisi tagajärgi leevendada.
Kuna aga kriisi kiire ja otsustav lõpetamine tähendab juhtunu eest vastutuse võtmist, ei kiputa seda kuigi kiiresti ega innukalt tegema.
Üks põhjus on see, et vabandust paludes kardetakse enda süüdi tunnistamist kõiges, mida oponendid ja kriitikud kriisi sattunule on omistanud. Sellest väärarusaamast ei tohi ennast aga eksitada lasta.
Õige ja mõjusa vabandamise juures on oluline selle täpne sõnastamine, mille eest vabandust palutakse. On ju suur vahe, kas palutakse vabandust korruptsiooni eest või olukorra eest, mis oma ebaselguses tekitas avalikkuses tunde, nagu ei olekski tegemist puhta, ausa ja avatud poliitikaga, ja nähakse ennast osaliselt vastutavana selle eest.
Esimesel juhul on kaasnenud enda ühemõtteline süüditunnistamine kriminaalkuriteos, teisel juhul mööndakse, et ollakse riivanud rahva õiglustunnet. Sageli kipubki surve all olevatel poliitikutel segi minema, et vabanduse palumine ei võrdu ülestunnistusega. See ei pruugi tähendada isegi tagasiastumise vajadust.
Oskusliku vabanduse näide
Suurbritannia liberaaldemokraadid andsid 2010. aasta valimiste eel lubaduse, et nad ei toeta ülikoolide õppemaksu ülempiiri tõstmist, kuid valitsus, kuhu nad kuuluvad, tõstis ülempiiri siiski. Liberaaldemokraatide juht, asepeaminister Nick Clegg palus tänavu septembris videoklipi vahendusel vabandust selle pärast, et tema partei oli andnud lubaduse, mida ei suutnud täita. Juhtigem siinkohal tähelepanu, et nad ei palunud vabandust selle eest, et nad õppemaksu tõstsid, vaid selle eest, et „andsime lubaduse, aga ei suutnud seda täita” ja „me ei anna enam kunagi ühtegi lubadust, kui ei ole täiesti selge, kuidas me seda täidame”.
Asepeaministri videovabandus miksiti (mitte tema enda poolt) muusikavideoks, mis kõigile ootamatult võttis koha sisse lausa muusikavideote edetabelites. Seetõttu jõudis see esialgu plaanitust mitu korda suurema publikuni, sealhulgas nendeni, kes muidu poliitikute vabandusi tähele ei paneks, ja poliitiku reiting isegi tõusis.
Kui nüüd näiteks IRL näeks siin paralleeli kodukulude allaviimise valimislubaduse ja tegeliku olukorra vahel, ei teeks ehk paha neilgi vabanduse palumisele mõelda.
Kui vabandamist peab nõudma, viitab see suure tõenäosusega juhtide ebapiisavale võimele oma positsiooniga kaasnevaid moraalseid kohustusi ja ühiskonna ootusi adekvaatselt hinnata.Poliitikud, kes pärast pikka tümitamist ja avaliku arvamuse nende vastu pöördumist kriipsuks surutud huulte vahelt pomisevad: „Jah, ma vabandan”, ei ole sisuliselt vabandust palunud.
Edasimineku eeldus
Vabanduse palumine on kultuuriline akt, mis loob võimaluse üheskoos ja vastastikku respekteerivalt edasi minna nendega, kelle ees vabandatakse. Vabandamine ehk vabanduse vastuvõtmine eeldab vabandaja meeleparanduse aktsepteerimist. See tingimuslik asjaolu iseenesest viitab eeldusele, et vabandus sisaldab selgitusi ehk on sisustatud. Andeks anda saab ju vaid sellele, kes ise on mõistnud, mida tema teod või tegematajätmised on põhjustanud ja kaasa toonud. Ja küsimus ei pea olema süülisuses, vaid vabandust võib ja tuleb paluda teinekord ka asjade eest, mis on valesti läinud oma tahtest sõltumata.
Mulle ei meenu ühtegi juhtumit, kus sisuline vabanduse palumine oleks mõne poliitiku või tippjuhi mainet kahjustanud ja et ta oleks seetõttu nõrgana tundunud või naerualuseks sattunud. Lisaks on sisuline vabandamine lõpetanud nii mõnegi kriisi, mis muidu on pikka aega piinlikult veninud. Vabanduse palumine ja selle mõju on ühiskonnas kahjuks alahinnatud. Seda võiks palju rohkem kasutada, sest eksimuste tunnistamine on selle eeldus, et eksinuil lastakse uuesti proovida, mitte eksida.
