Andres Kiisel: Tõde jäi ämma kappi
Kui 15. oktoobril ilmusid meediasse teated sellest, et Kristen Michali, Kalev Lillo, Kalle Pallingu ja Priit Kallakase suhtes alustatud kriminaalasi on lõpetatud, pani see alguse omanäolisele rahva aktiviseerumisele. Sel ajal kestis veel ka arstide streik ning paljud olid juba valitsusliikmete arrogantsest suhtumisest väsinud või väsimas. Paar päeva peale streigi lõppu toimus esimene meeleavaldus, kus nõuti vastuseid rahastamisskanaadile ning poliitilise vastutuse võtmist. Alguse oli saanud liikumine Aitab Valelikust Poliitikast ning peagi koostati Harta12.
Liikumise Aitab Valelikust Poliitikast kolm meeleavaldust - kaks Tallinnas ning üks Tartus, olid märgilse tähendusega. Pole palju teemasid, mis oleks varem nii palju inimesi nii väikese aja jooksul tänavatele toonud. Paradoksaalsel kombel said need samad tegurid - ühine meelsus ning võime rahuolematud netikommentaariumitest tänavatele tuua - ausat poliitikat nõudnud liikumisele ning selle toetajaile ka saatuslikuks. Probleemiks kujunes valitsusele tõsiseltvõetavaks opositsiooniks saamine.
Diktaktuurid vs näilised vabadused
Araabia kevad ehk protestilaine Põhja-Aafrikas, mis lõpetas mitme diktaatori "poliitilise karjääri", sai alguse töötu tänavakaupmehe Mohamed Bouazizi otsusest sooritada enesetapp ning teha seda viisil, mis kellelegi märkamatuks ei jääks. Peale seda, kui ametnikud loata kauplemise eest ta vara konfiskeerisid, süütas ta end põlema.
Traagiline vahejuhtum tõi pea koheselt tänavaile tol hetkel valitsenud süsteemist väsinud inimesed, kes alustasid riigis valitseva töötuse, üleüldise majandusolukorra ning poliitilise eliidi vastaste meeleavaldustega (tuttavad põhjused, kas pole?). Meeleavaldused pälvisid koheselt peavoolu meedia tähelepanu kõikjal maailmas. Protestilaine jõudes Alžeeria ning Egiptuseni oli "Araabia kevadest" saanud kogu maailma tähelepanu keskpunktis olev sündmus.
Ka sündmused Põhja-Aafrikas algasid populatsiooni arvestades küllalt väikeste ning rahumeelselte demonstratsioonidega. Sellegipoolest olid juba esimesed väljaastumised palju kaalukamad, kui Eestis või lääne-maailmas toimuvad meeleavaldused. Samuti sai väga suure tähelepanu (ja valitsuse reaktsiooni) osaliseks Venemaa feministlik punkbänd Pussy Riot, kes korraldas Moskva Lunastaja kirikus Putini-vastase "punkpalvuse". Nõukogude Liidu ajal ei pidanud punkarid isegi mitte meelt avaldama - tõsiseltvõetav protest oli juba subkultuurile omase soengu ning muu atribuutikaga kodust kontserdile jalutamine.
Tšehhoslovakkias 1976. aastal ilmavalgust näinud Harta 77 üks liikmetest Tšehhi dissident ja kirjanik Zdner Urbanek on öelnud, et "meil diktaatorlikes riikides elades on üks eelis läänes elavate ees. Me ei usu midagi, mida me televiisorist näeme ning mida ajalehtedest loeme, sest me teame, et tegu on propaganda ja valedega. Vastupidiselt teile läänes oleme me õppinud lugema ridade vahelt, vastupidiselt teile teame me, et tõde on alati subversiivne".
Läänelikud (paljuski näilised) vabadused, tähendavad seda, et rahvas peab veelgi enam vaeva nägema, et ise midagi muuta. President Toomas Hendrik Ilvese kokku kutsutud erakondade ning vabakondade kohtumine oli geniaalne samm juhtimaks rahulolematute fookus minevikust tulevikule. Selle asemel, et anda tõde nõudnud inimestele vastused, anti hoopis lootus, et tulevikus selliseid vahejuhtumeid (rahastamisskandaal) enam ei tule. Poliitiline vastutus jäi võtmata, tõde jäi ämma kappi.
Kuidas suurkorvistati vabakond
Arstide streigi lõpuni oli jäänud 10 päeva, kui Arstide Liit kutsuti riikliku lepitaja juurde konsultatsioonile. Arstid keeldusid, ning said nii lepitaja kui kohtumisele kutsutud teiste osapoolte pahameele osaliseks. Mina mõistan toonast arstide otsust. Lepitaja juurde pöördumine oleks võtnud edasiselt streigilt legitiimsuse, samuti kahtlen, kas Arstide Liidu esindajad oleksid saanud oma hääle kuuldavaks teha, istudes laua taga tööandjate poolt ametisse seatud lepitaja, valitsuse esindaja ning arstide otsese "vastasega" Haiglate Liidust.
Presidendi ümarlauale oli kutsutud vaid üks liikumise Aitab Valelikust Poliitikast esindaja. Samas valitsuserakonnad olid esindatud kõik kahe või kolme inimesega. Ümarlaud, mis pidi sümboliseerima vabakonna kaasatust, mõjus pigem jõudemonstratsioonina. Professionaalsed poliitikud, kasutades endale omaseid võtteid ning poliitilist keelt, domineerisid kogu kohtumist. AVP esindaja võttis sõna vaid ühe korra, ning ütles ainult ühe lause.
Ümarlaua tagajärjel jäid 17. novembril Tallinna tänavail olnud 1000 meeleavaldajat ning nende toetajad platformita, millelt füüsiliselt oma vastumeelsust väljendada. Ümarlauast alanud protsessid kaasavad näiliselt ka AVP, mis muudab liikumise survegrupist ning vastasest partneriteks.
Partneritel pole aga kombeks üksteise peale karjuda. Tegelikkuses said kaasatud vaid eksperdid, kes töötavad välja seadusmuudatusi. Poliitilisest vastutusest rääkimine on "nii eilne päev". Ruumis, mida nädalad tagasi täitsid kõik rahastamisskandaali järel valitsuse vastu usalduse kaotanud inimesed, valitseb nüüd tühjus, kadunud on ühisosa. Ruumis olnud inimestest osad astusid sammu edasi ning neist said status quo partnerid, kes sammu tagasi astunuid, neid, kes endiselt tõde ja vastutust ootavad, silmanurgast kui äärmuslasi piiluvad.
Itaalia sotsioloogi ja filosoofi Antonio Negri ning ameeriklasest kirjandusteoreetiku Michael Hardti kahasse kirjutatud teoses "Impeerium" võrdlevad autorid lääneliku struktuuriga süsteemi: "Impeerium ei kindlusta oma piire, et vastaseid välja lükata, vaid pigem imeb nad endasse, nagu võimas keeris". Minu meelest praeguses kontekstis vägagi kohane. Läänelik liberalism teab, et oma vastaste ning vabakonna vastu ei ole mõtet minna sõjaväe ega märulipolitseiga, vabakonda saab suukorvistada ka palju viisakamalt, efektiivsemalt – ühte osa näiliselt kaasates, teist marginaliseerides.
