Risto Vähi: Milliseid uusi kortereid me soovime?
Seetõttu läheb kinnisvaraturul hästi neil arendajatel, kes on pakutavad elamispinnad hoolega planeerinud ja pööranud tähelepanu keskkonnale ja lisaväärtustele.
Kuid nii, nagu kõik siin elus, muutuvad ka nõudmised elamispinnale aja jooksul ja aeg-ajalt on kasulik uurida ja üle korrata, mis on praegusel ajal ostjatele uusarenduste puhul oluline ja mida soovitakse tulevases kodus näha. Selle teadasaamiseks olen kogunud mõtteid vestlustest klientide ja kolleegidega ning suhelnud inimestega sotsiaalmeedias, foorumites ja seltskondades. Toon ära valiku levinumaid mõtteid, jagades need alalõikudesse majast alustades ja tubadega lõpetades.
Energiasääst ja helikindlus
Üldiselt on hoonete ümbruse ja tervikliku elukeskkonna kujundamine praeguste arendusprojektide puhul aastatetagusest buumiajast kordades parem. See, et maja ümbrus haljastatakse ning sinna paigaldatakse pingid ja mänguväljak, on nüüd pigem reegel. Praegu huvitab ostuhuvilisi pigem see, kas parkimine on tavapärase õueparkla asemel mugavalt maja all ja kas sealsamas on ka panipaigad.
Elamus peetakse väga oluliseks seinte ja lagede-põrandate helikindlust. Veel enam, oluline ei ole mitte üksnes korteritevaheline, vaid ka korteri enda helikindlus. Kahjuks on ka mõne praeguse uusarenduse puhul see probleemiks.
Meie kliimast tulenevalt eelistatakse pigem klaasitud, sooje rõdusid, mida saab suvepäevadel nii palju kui võimalik avada.
Temperatuurist rääkides jõuame ühe mõjuvaima tegurini: küttesüsteemi ja hoone energiakuluni. Üldiselt eeldatakse, et uute majade küttekulu korteri ruutmeetri kohta on väiksem kui piirkonna üldine keskmine ja seda just linnakütte puhul. Enamasti see nii ka on, kuid mitte alati. Praeguste hindade juures on eriti nõutud gaasiküte, kus küttehind ruutmeetri kohta võib olla keskmisest kuni 60% madalam. Kahjuks pole gaasikütet praegusel ajal enam nii kerge paigaldada, sest kruntidel, kus on tsentraalne küttetrass, on gaasikütte kasutamine näiteks Tallinnas keelatud. Juba olemasolevaid gaasiküttel maju see nõue õnneks ei puuduta.
Tahan esikut ja aknaga vannituba
Üha enam soovitakse, et korterisse astudes võtaks sisenejat vastu esik. Mitte pikk koridor, vaid ruumikas neljakandiline esik, mis sisaldaks kappe ja oleks planeeritud nii, et elutoas olles ei jääks välisuks igal pool silma. Esiku puudumine häirib ostjaid enam ka vanemates korterites, kus seinad on remondi käigus maha võetud ja mõnikord on tulemuseks see, et välisuks asub piltlikult öeldes diivani taga.
Väga huvitava mõtte sain ühelt Facebooki-tuttavalt, kes arutles selle üle, miks planeeritakse WC-d nii tihti välisukse juurde. Meie laiuskraadil on ilmad tihti porised ja välisjalatsitega tuleb mustus ka esikusse. Käies ukse juures asuvas ruumikeses, tassitakse pori aga mööda korterit laiali. Eriti ränk on olukord veel siis, kui külas on palju inimesi. Seega oleks soovitatav sanitaarruum planeerida veidi kaugemale esikusse.
Väga hinnatud on aknaga vannituba ja akna olemasolu on tugev ostuargument. Arusaadavatel põhjustel ei ole selle planeerimine kõigis, eriti suuremates majades alati võimalik, sest sanitaarruumid paigutatakse tihti sinna, kus asuvad ka kesksed torustikud, kuid võimaluse korral tasuks arendajail seda kindlasti kaaluda. Suuremate korterite puhul, kus on tihti kaks WC-d, võiks ühe, korteri kaugemas osas paikneva n-ö pere vannitoa plaanida aknaga. Oluline on ka sanitaarruumi suurus: eelistatud on avaramad vannitoad, mitte kitsad uberikud.
Köök olgu valge
Köögiteema on muutunud iga aastaga aina aktuaalsemaks, sest tüüpiliseks muutunud avatud planeering on hulga inimesi juba ära tüüdanud. See ei tähenda, et kõik sooviksid tagasi pöörduda täiesti eraldatud köökide juurde, kuid muudatuste tegemist senistes planeeringutes tahetakse küll.
Tihti on avatud köökide puhul olnud probleemiks nende paiknemine elutoa kaugemas, pimedamas osas. Ostjad aga soovivad, et tööpind oleks loomuliku valgusega, kas mõne akna lähedal või lausa omaette väikese aknaga köögikappide kõrval. Kinnisvaraturul on häid näiteid küllaga, kuid nõudlust on palju-palju enamaks.
Samuti soovitakse aina enam tagasi pöörduda eraldi köökide juurde, mitte küll päris omaette ruumidesse, vaid pigem eraldatud elutoa osadesse, et toiduvalmistajal säiliks side näiteks telerit vaatava perekonnaga. Palju on ka inimesi, kellele meeldib köök eraldi ruumina, kuid sel juhul on nõutav, et see oleks piisavalt suur, et sinna mahuks ka korralik söögilaud.
On arvukalt näiteid, kus uue maja korterile eelistatakse vanemat tüüpelamut vaid sellepärast, et neis on köögid eraldi.
Palju päikest ja ruumi
Väga palju pööratakse tähelepanu tubade kujule, et ei oleks nii-öelda pimedaid tagaseinu. Kuigi see mure iseloomustab pigem nõukogudeaegseid tüüpmaju, on ka uusarenduste kohta tuua näiteid, kus toad on liiga piklikud.
Väga tähtis on ruumide paiknemine päevavalguse suhtes, kuigi arvamused selle kohta lahknevad tihti ja üleüldist ideaalset lahendust ei ole päriselt olemas. Meeldivaks peetakse sellist varianti, et elutoas on lõunapäike ja magamistuppa paistab hommikupäike. Samuti tuntakse enam huvi läbi maja planeeritud kahetoaliste korterite vastu, et valgustingimused oleksid mitmekesisemad.
Suurtes korterites soovitakse eraldi väiksemaid majapidamisruume kas garderoobide jaoks, et ei peaks tassima/ehitama kappe riiete tarvis või siis selleks, et paigutada pesumasin koos vajalike tarvikute ja kuivatamisvõimalustega vannitoast eraldi.
Väiksemad ja perekesksemad arendused
Praegu on näha, et jätkub viimase aasta trend ehitada väiksemaid maju, kus on enamasti suured perekorterid. Igakuine vaatlus näitab, et sellistel arendajatel läheb müük ka edukalt, sest nõudlust on ning nii mõnedki siin mainitud soovid on ka ellu viidud. Kindlasti on oluline ka hoonete arhitektuur, kuid sellest kirjutan ehk mõnes teises artiklis.
Kuna aga konkurents uusarenduste turul tiheneb, tasub mõelda lisaväärtustele. Olgu see artikkel siis väikeseks spikriks.
