TÄISMAHUS: Itaalia valimised: Monti ja Berlusconi poriloopimine
Ekspeaminister Silvio Berlusconi kampaania keskendub praeguse valitsusjuhi kritiseerimisele, aga tõenäoliselt ei võida neist kumbki.
Sel kolmapäeval langes Itaalia ja Saksamaa võlakirjade intresside vahe tasemeni, mida Mario Monti veidi enam kui 13 kuud tagasi peaministriks saades lubas. „Vahe on viimaks jõudnud 287 punktini,” säutsus Monti rahulolevalt Twitteris. Tema ametisse astudes oli vahe 574 punkti ja Monti lubas seda poole võrra vähendada.
Tegemist on näitajaga, milles väljendub riigi laenukulu ja mis peegeldab investorite usaldust laenu andmiseks. Kui võtta aluseks Saksamaa kui euro-ala kindlaima riigi näitaja, siis mida lähedasem on mõne riigi näitaja Saksamaa omale, seda parem.
Selle lubaduse täitumise päev sobis Montile igati valimiskampaania alustamiseks. Ilmselt oli küll tegemist lihtsalt juhusega, et intressivahe kujunes üle aastate väikseimaks ja täpselt Monti lubatuks just päeval, mil Monti käis välja tööjõumaksude vähendamise ja andis ka hoobi taas valitsusjuhiks pürgivale Silvio Berlusconile.
Vastastikune kahurituli
„Berlusconi on kasutanud mu vastu sobimatuid relvi, nagu näiteks pereväärtustest rääkimine. Ma arvan, et ei pea siin midagi kommenteerima,” ütles ta riigiraadios, viidates Berlusconit saatvatele arvukatele armuafääridele, seksisüüdistustele ja lustakatele pidudele noorte näitsikute seltsis, millest tema abikaasal Veronica Lariol lõpuks kõrini sai. Lahutusprotsess käib, seni viimase kohtuotsuse järgi peaks Berlusconi maksma Lariole iga kuu kolm miljonit eurot.
Oma vaat et erakordset kuuendat valimiskampaaniat alustades ründas Berlusconi temalt valitsusjuhi koha võtnud Montit mitmes vallas, muu hulgas ka selles, et tolle poliitika hävitavat perekondlikke väärtusi. Kärmelt oli Berlusconil vastulöök anda ka kolmapäeval, kui ta teatas, et valimisvõitlusse astudes olevat Monti sõnamurdlikult kaotanud intelligentsete itaallaste usalduse, sest olevat eelmisel aastal lubanud juhtida vaid tehnokraatlikku vahevalitsust ilma valijatelt otseselt mandaati küsimata.
Berlusconi valimiskampaania avalöögid ongi keskendunud eelkõige Monti ründamisele, manades teda Saksamaa diktaadile allujaks. Ta on korduvalt rõhutanud, et Monti Saksa-meelsed säästumeetmed olevat paisanud Itaalia majanduse langusse, mitte aga seda elustanud. Mis aga puutub Itaalia ja Saksa võlakirjade 2011. aastal talumatult suureks paisunud intressivahesse, siis see olevat Berlusconi väitel vaid trikk, mida kasutati tema toonase valitsuse mahavõtmiseks.
Lõpp Merkeli diktaadile!
Mida loeb üldse intressivahe, kui tööpuudus ikka suureneb, maksud tõusevad ja kõike tehakse selleks, et rahuldada egoistlikke sakslasi, kes ei ilmuta tegelikult mingit solidaarsust, küsib Berlusconi. 24.–25. veebruaril valituks saamise korral on ta lubanud teha lõpu Merkeli käskudele allumisele, aga ka säästumeetmetele vanurite ja laste, tööliste ja ettevõtete arvel. Makse tuleb alandada kõigil.
Oma majandusprogrammi tutvustades ütles Monti, et eluliselt tähtis on hoiduda säästumeetmetest loobumast, sest see „teeb mõttetuks ohvrid, mida igaüks on selle aasta jooksul toonud”.
Monti kinnitusel on ees parem aeg ja et raskustega võitlevad itaallased saaksid seda oodates hinge tõmmata, alandab ta tööjõumakse ja jaotab jõukust ümber. „Valgus tunneli lõpus on lähemal kui varem ja ma olen palju optimistlikum, et see tunnel ei varise kokku ega hävita meid, nagu ähvardas juhtuda varem,” on öelnud Monti, kelle arvates satuks Itaalia rahandus Berlusconi võimule naastes taas ohtu.
76-aastase Berlusconi peaministritoolile naasmine on küll endiselt ebatõenäoline, kuid küsitav on ka 69-aastase Monti jätkamine. Olukord on segane juba selles mõttes, et Monti on küll lubanud juhtida nende parteide valitsust, mis reforme ellu viivad, kuid ise on ta justkui pooleldi poolvalimisliidu kandidaat.
Nimelt ei kandideerigi ta parlamendi alamkotta, sest on juba eluaegne senaator (s.t mitte valitud, vaid presidendi määratud) ehk ülemkoja liige. Kuid see asjaolu teeb Monti valimisvõitluses haavatavaks süüdistustele, et ta taotleb küll valijaskonna toetust, kuid ei taha lasta valijatel enda üle otsustada. Monti populaarsus on hakanud viimasel ajal vähenema ja üks läinudkuine küsitlus näitas, et 61% itaallasi ei taha teda valitsusjuhiks kandideerimas nähagi.
Segasevõitu on ka see, milliste poliitiliste jõudude peaministrikandidaat Monti olla võiks. Vasakul on Demokraatlik Partei eesotsas Pier Luigi Bersaniga, praeguse seisuga selge valimiste võitja. Paremal aga Berlusconi Vabaduserahva Partei. Montit toetavad mitu väikest tsentristlikku parteid, mis loovad senati valimisteks valimisliidu (Monti Agenda Itaaliale), alamkotta aga kandideerivad kõik eraldi, sest valimissüsteem ei anna sinna ühiselt pürgides eeliseid. Selline poolvalimisliit, mis küsitluste järgi võib saada kümmekond protsenti hääli ja võita tänu oma reklaamnäole Montile veel sama palju juurde, ei pruugi aga olla kuigivõrd kindel.Parlament kujuneb ilmselt ebastabiilseksItaallased eelistavad järgmise valitsuse juhina vasaktsentristide juhti Pier Luigi Bersanit, teisel kohal on detsembris peaministri kohalt tagasi astunud ja kohusetäitjaks jäänud Mario Monti ning kohe tema järel eelistatakse paarkümmend aastat paremtiival domineerinud Silvio Berlusconit.
Ajalehe Il Sole 24 Ore eelmisel nädalal tellitud küsitlus näitas Bersani toetuseks 36,2%, Montit eelistas 23,3% ja Berlusconit 21,8% küsitletuid. Nende kolme toetusprotsendid ei ole muidugi otse projitseeritavad vastavalt Demokraatliku Partei, tsentriparteide liidu ja Vabaduserahva Partei saavutuseks veebruari lõpu valimistel, kuid jõuvahekorrale ilmselt siiski viitavad.
Tõenäoliselt saavutab hea tulemuse ka endise koomiku Beppe Grillo juhitav populistlik Viie Tähe Liikumine. Berlusconi EL-i-vastane retoorika võib aga Grillolt toetajaid üle lüüa ja ekspeaministri säästumeetmete vastasus tõmmata tema poole Bersani poolehoidjaid.
Niisiis läheb pilt ähmasemaks, nagu viitas ka ajaleht Corriere della Sera, tõdedes, et „Itaalias on oluline see aspekt, et teatud globaliseerumisvastaseid ja eurovastaseid argumente toetavad nii vasak- kui ka parempoolsed”.
Ka Monti on öelnud, et teda toetav allianss püüab olla üle traditsioonilistest poliitilistest piiridest ja ühendada nii poliitilised parteid kui ka kodanikuühiskonna rühmitused. „Traditsioonilisel vasak-paremjaotusel on ajalooline ja sümboolne väärtus, kuid selles ei väljendu valitsusliit, mida Itaalia vajab – selline, mis keskendub Euroopale ja reformidele,” väidab Monti.
Osa analüütikuid arvab, et Bersani võidu korral võiks Monti saada vasaktsentristlikus valitsuses võtmekoha, võib-olla rahandusministri portfelli. Bersani on lubanud üldiselt Monti reformikurssi hoida, pannes rohkem rõhku kasvule ja töökohtadele. Kuid kui Berlusconi kogub paarkümmendki protsenti hääli, siis võib ta saavutada parlamendis mõjujõu, millest ei piisa oma plaanide läbisurumiseks, aga teiste omade torpedeerimiseks küll.
