Heiki Nabi: sel aastal on trenn jälle number üks!
Maadleja Heiki Nabi räägib olümpiale järgnenud kuudest – talle on rõõmu pakkunud Eesti inimeste lahked sõnad, samas ei kujutanud ta päriselt ette, et tema elus on arvel iga tund ja märkmik on kokkusaamisi tihedalt täis kirjutatud.
Heiki, kas sa oled kokku lugenud, kui palju intervjuusid oled sa pärast augustikuist hõbemedalivõitu andnud?
Ei ole lugenud. Neid on kindlasti palju, eriti kui arvata sisse ka telefoniintervjuud. Viimasel paaril kuul ei ole isegi niivõrd palju olnud intervjuusid, kuivõrd just erinevaid koolides käimisi ja muid üritusi, kuhu mind on kutsutud ja mis kõik on võtnud oma aja.
Kui palju sinu elu võrreldes varasemaga on muutunud?
Pärast olümpiat on ikka väga palju muutunud. Enne ma elasin oma tavalist elu – tegin trenni, veetsin aega koos perega, käisin vahel söömas kuskil... Pärast olümpiat on tähelepanu minu suhtes nii palju kasvanud, et töö, mis trennis olen teinud, pole ligilähedanegi sellele, mis varem tegin. Tõsi, ega pärast olümpiat pole vajadustki olnud niisama palju teha kui enne. Lubasin endale, et kuni möödunud aasta lõpuni jätkan sedasi, kuid nüüd uuest aastast on siiski trenn jälle number üks. Enam pikemaks ei saa treeningpausi venitada, sest tahan ikkagi oma aasta eesmärgid ära täita. See vahepealne paus oli hea, tundsin, et sain vaimselt puhata ja nüüd oli seetõttu hea jälle trenniga alustada, mõnus tunne.
Kui palju oled tagasisidet saanud täiesti tavalistelt inimestelt, kes tulevad juurde ja kiidavad hea sõnaga?
Seda on olnud küll. On öeldud palju ilusaid sõnu, eriti just seda, et see oli kihvt emotsioon, mis ma oma medalivõiduga andsin.
Kas sa tunned, et sinu saavutusest on kasu olnud ka Eesti maadlusele laiemalt – olete toetajaid juurde saanud, lapsi tuleb rohkem trennidesse?
No eks me ikka otsime toetajaid juurde! Nende asjadega on nii, et kõik sõltub sellest, kuidas me seda tööd teeme. Kui me ise läheme mingi plaaniga kellegi juurde toetust küsima, siis ma usun, et on võimalik leida toetajaid ka maadlejatele. Nii see ei käi, et keegi hüppab juurde ja tahab toetama hakata. Varem saime toetajatele pakkuda ainult logo soojendusdressil, aga nüüd on meil ka portaal www.wrestling.ee, kus hakkame regulaarselt kajastama kreeka-rooma maadluse koondislaste tegemisi, nii et see on veel eraldi väljund.
Mis puudutab lapsi, siis tahaksin küll väga loota, et minu medalist on seda kasu olnud, et uued lapsed tahavad trenni tulla. Maadlus on praegu jälle suures pildis, olen viimaste kuude jooksul palju aega kulutanud just sellele, et ala tutvustada, emotsiooni edasi anda. Alaliit peab siin samuti kaasa aitama, sest üksi tutvustamisest ei aita, on vaja ka tingimusi ja treenereid.
Kas sa oskasid oodata seda tähelepanu, mis sulle pärast olümpiat osaks on saanud?
Mul oli 2006. aasta MM-iga kogemus olemas. Ma ei kujutanud päriselt ette, et aega jääb nii napiks, et käid ringi, märkmik taskus, ja iga tund on täis kirjutatud. Selline aja arvestus on kurnav, lõpuks hakkab mingi kelluke peas helisema, et peaks ikka ka trenni tegema. Aga nagu ma ütlesin, oli hea ka aasta lõpus trennist eemal olla ja teha asju natuke teistmoodi, sest 2013. aasta saab mul ettevalmistuse poolest teistest erinev olema. Vaatan nelja aasta tsüklit korraga ning selle aasta pühendan sellele, et tõsta massi, saada jõudu ja võimsust juurde. Maadlustreeningu protsent jääb sel aastal väiksemaks, tahan rohkem kangi- ja jõutreeninguid teha.
Kuidas see massi kasvatamine välja näeb? Nagu su füüsilise ettevalmistuse treener Aleksander Jairus Londonis ütles, ainult sousti ja kartuliga kehakaalu kasvatamisest pole kasu...
See nõuab jõutreeningut, puhkamist ja toitumist – kõik peab olema õiges tasakaalus. Kui lihas ei puhka, siis ta ei kasva. Ja kui ta ei saa õiget toitu, siis ta ka ei kasva. Kaloraaž peab olema paigas ning muidugi peab see olema plussis, et saaks kaalus juurde võtta.
Miks sa leiad, et on vaja massi kasvatada? Kas just sellepärast, et kui mõelda olümpiale, siis sinuga finaalis vastamisi läinud kuubalane oli sinust ikka tublisti kogukam?
Jah. Olümpial oli üldse ainult üks mees, kes oli raskekaalus minust kergem. Mõtlen, et kui ma saan viis-kuus kilo kvaliteetset kehakaalu juurde, siis olen teiste maadlejatega lihtsalt võrdsem. Siis tulevad ka võtted paremini välja ja tõenäosus olla edukam on suurem. Aga see peab olema kvaliteetne lihas, mitte lihtsalt tuima massi, et pumpan jõusaalis suvalist lihast.
Kas see tähendab, et septembrikuisele MM-ile sa sel aastal suurt tähelepanu ei pööra?
See on ikkagi aasta eesmärk, aga kuna ma valmistun teise mudeliga, siis ma tõesti ei oska öelda, kui hästi MM võib minna.
Sinu treener Henn Põlluste rõhutas Londonis ka seda, et võitjal on raskem olla edukas, kuna teda analüüsitakse üksipulgi ja vastased teavad tema nõrkusi ja tugevusi. Kas seda silmas pidades hakkad ka maadlustreeninguid kuidagi muutma?
Kindlasti tuleb midagi teha, päris samamoodi edasi minna ei saa. Trumpvõtteid on vaja muidugi tugevamaks lihvida, aga ideaalis võiks juurde õppida mõningaid knihve ja üllatusvõtteid. See ei ole muidugi lihtne ülesanne, sest sellised uued asjad ei taha hästi külge jääda. Ja isegi kui nad jäävad, ei pruugi nad võistlustel nii hästi välja tulla, et edu tuua.
Fakt on see, et kui oled olnud võistlustel heal kohal, siis kõik vastased valmistuvad sinu vastu spetsiaalselt. Nad jälgivad sind, teavad hästi, kuidas sa midagi teed. 2006. aasta järel oli seda ka näha – need asjad, millega ma siis võitsin, ei töötanud järgmistel võistlustel enam nii hästi minu kasuks. Maadlus on üks lõputu võimaluste otsimine.
Kuidas sinu koostöö Põllustega on pärast medalivõitu sujunud?
Kuna ma pole suurt treeningtööd teha saanud, siis oleme rohkem niisama rääkinud ja mõtisklenud, et kuidas järgmisel aastal trenni teha. See on nüüd paika pandud, et sel aastal läheb rõhk jõutrennile. Loodame, et Henn aitab vahepeal mõelda maadluse poole pealt nende nippide peale, mida võiksin juurde õppida ja proovida.
Põlluste on rääkinud sinust väga südamlikult, et olete kõik maadluskoondisega justkui üks suur pere. Kui palju sind on need omavahelised südamlikud suhted aidanud?
See tähendab mulle palju. Ma ei kujuta ette, kuidas saaks üldse koostööd teha, kui teineteist ei sallitaks. Läbisaamine ja mõistmine peavad olema olemas – kui seda pole, siis ei toimi miski.
Heiki Nabi
Maadleja
Sündinud: 6. juuni 1985
Treenerid: Henn Põlluste, Aleksander Jairus
Saavutused: 2012 Londoni OM-i hõbemedal (raskekaal), 2006. aasta maailmameister (kuni 96 kg), 2012. aasta Eesti parim meessportlane
Toetajad: Viru Keemia Grupp, Silberauto, restoran Argentiina, Five Seasons
