RAAMATUKATKEND: Leila Tael-Mikešin "Loojate mängud"
Leila Tael-Mikešin: "Esimene osa "Loojate mängudest" räägib väikelinnas kohalikuks pühakuks kuulutatud noormehest, kes otsustab ootamatu kuulsuse eest põgeneda, kuid avastab asüüli otsides, et ta pole tõesti tavaline, ning veel ebatavalisem on inimene, kes ta enda kaitse alla võttis. Lisaks selgub, et linna juhib maniakaalne nukumeister ja inimesed on vaid nupud malelaual.
Teine osa jätkab tuttavate tegelaste seiklusi, kuid maailm nende ümber on vahepeal muutunud. Surm saadetakse karistuseks lubamatu käitumise eest inimesena Maa peale, kuid seal tuntakse ära tema tegelik olemus ja edasisest sündmuste käigust sõltub inimkonna tulevik."
Kriitik Reelika Reinomägi: "Tael-Mikešini kirjutamisstiil on selge ja lihtne, ilma stilistiliste ekstsesside ja manerismideta, samas ei alahinda ta lugejat ja pakub teravalt sarkastilisi pratchettlikke kõrvalepõikeid ning musthuumorlikku iroonilise muigega elufilosoofiat. Karakterid pakuvad samastumisvõimalusi paljudele erinevate subkultuuride esindajatele."
Kirjandusportaali poogen.ee toimetaja Kaidi Kangur: "Ühel hetkel tundub seda lugedes, et ongi täiesti loomulik astuda ühest maailmast teise, kaotamata sealjuures juba väljakujunenud maailmavaadet. Olles ise kirjutamisega (eelkõige fantaasiateemadel) mitmeid aastaid tegelenud, ei saa ma jätta imetlemata stiili, mis toob naeratuse näole. Soovitan Leila Taeli lugeda kõigil, kes armastavad head fantaasiakirjandust, aga ka neil, kes lugemisel keskenduvad rohkem karakterite käekäigule ning otsivad paralleele oma elu ja uskumistega."
Kirjastus Fantaasia 2012, 192 lk.
***
Katkend raamatust:
Kusagil mujal, väljaspool piire ja ometi meile nii lähedal, asub üks maailm, mis tekkis samal ajal kui planeet Maa. Olenevalt teooriast on tegemist Jumala unenägude elustumisega või hoopis paralleeluniversumiga, mille olendid külmavereliste varjudena meist läbi kõnnivad, olles meie silmadele täpselt sama nähtamatud kui meie nendele. Mõned, kes ühtäkki avastavad, et nende elutoas on tankitõrjebaas või kuulevad kedagi rääkimas inimtühjas ruumis, paigutatakse vastavalt olukorrale meie maailma või meie lähinaabrite dimensiooni raviasutusse, kus sõbraliku olemisega valges kitlis isik järjekindlalt seletab, et kõik saab korda ja väike tablett summutab kõik hääled...
Samal ajal elab see maailm, mida nimetagem kokkuleppeliselt Teispoolsuseks, häirimatult edasi oma elu. Need, kes tavamõistes normaalseks on jäänud, peavad täiesti tavaliseks asjaolu, et inglid ja deemonid kõnnivad Maa peal ja täiskuuöödel tuleb valvata seljatagust. Sest seal see ongi normaalne. Samas toimiksid nad darvinismi kuulutajatega üpris samamoodi nagu nendega, kes teise maailma olemasolu usuvad. Igaüks teab ju, et maailm tekkis täpselt sellel hetkel, kui üks kolmest loojast ütles ühe sõna ja süütas tuletiku, mille leiutamiseks inimestel kulus tohutu aeg, enne kui üks ingel nende peale halastas ja neile ühe väikese saladuse avaldas.
Ühes Teispoolsuse pisikeses nurgas asus väike linnake, mille nimel polnudki erilist tähtsust. Tähtis oli aga see, et linn elas justkui oma elu, milles kõige paremini näis toimivat monarhiale sarnanev kummardamise kultus. Pühakud ja kohalikud jumalad tekkisid ja kadusid justkui seened pärast vihma. Inimesed vajasid kedagi, kellesse uskuda, ning väljavalitu pidi olema reaalne, mitte ebamäärane ja kauge pilve peal istuv olevus. Selles linnakeses elas üks täiesti tavaline noormees, kelle elu muutus ootamatult, justkui välgutabamuse läbi. Pärast järgnenud sündmusi ei saanud teda enam kunagi tavaliseks nimetada.
Kõik juhtus täpselt nii:
Kedagi polnud kodus. Sellise järelduseni oli Gabriel jõudnud pärast poole tunni pikkust kannatlikku koputamist pisikese kollase palkmaja uksele. Heledapäine kõhetu ja esmapilgul pisut liiga naiseliku välimusega noormees ohkas sügavalt, pühkis lumivalge jaki käiselt olematu kübeme ja hakkas uksemati alt võtit otsima. Pärast põhjalikku ja järjekindlat otsimist leidis ta lõpuks pisikese jämeda traadijupi, mis ainult kaudselt meenutas instrumenti, millega tuli avada riivi küljes rippuv roostes tabalukk. Samas tuli lukk üllatavalt kergesti lahti. Gabriel läks majja justkui oma koju ja tegi endale võimalikult kanget teed pliidi kohal rippuvatest tundmatutest rohelistest vartest. Kohvi selles majapidamises ei leidunud.
Neli tundi hiljem tuli Delilah koju. Välimuse järgi otsustades Gabrielist vanem (kuid tegelikult umbes kolm ja pool aastat noorem) punapäine tedretähnidega õnnistatud neiu ei üllatunud noormeest nähes sugugi. Kui ootamatud külalised teda üllatanuksid, ei oleks ta võtit uksemati alla jätnud.
Tavaliselt käis siin üpris vähe inimesi, sest Delilah elas kohas, kuhu arstiabi isegi nädala aja jooksul kohale ei jõuaks, ning lähim inimasustatud punkt asus teisel pool tihedat ning Delilah´ silmis samuti asustatud metsa. Teatavasti ei saanud sugugi mitte kõik metsaasukatega nii hästi läbi kui Delilah.
Ta oli pooleldi haldjas ja pooleldi inimene. Väliselt meenutasid tema juures haldjalikke omadusi vaid teravatipulised kõrvad – tiibu tal õnneks või kahjuks ei olnud. Ning Delilah´ vanaisa, perekonna “must lammas”, oli libahunt. Temalt oli Delilah pärinud needuse täiskuuöödel ulgudes metsa joosta ja seda mitte värdjaliku pool-looma, pool-inimesena, vaid täisväärtusliku ruuge hundikoerana.
Igal juhul eelistas Delilah inimeste seltskonnale loomade oma, sest kuigi nad olid üpris lärmakad, sai neid omamoodi usaldada. Nende käitumine oli etteaimatav, mitte nagu inimestel. Leidus siiski üksikuid inimesi, kellega Delilah`le suhelda meeldis. Gabriel, tema kasuvend, oli üks neist. Nad olid koos üles kasvanud, kuid sellegi poolest ei oleks Gabriel suutnud elada ilma betooni ja asfaldita.
Delilah põgenes metsa niipea, kui oli hädavajaliku koolihariduse omandanud ja kasuvanemad selleks talle loa andsid. Oma tegelikku päritolu teadis Delilah juba väiksest peale, kuid teda ei häirinud tema staatus. Ta oli selle üle isegi uhke ja andis algkoolis käies kõigile tülinorijatele unustamatu obaduse keset pealage. Kooli medpunktis hoiti nuuskpiiritust alati käepärast, et turgutada neid õnnetuid, kes kurbadest kogemustest hoolimata kooliõde vihale ajada julgesid. Hiljem temaga küll harjuti, kuid sõpru oli tal sellegi poolest vähe.
“Ma matsin ta maha,” ütles Delilah ilma pikema sissejuhatuseta ning hakkas pottide ja pannidega kolistama. Pärast pikka jalutuskäiku värskes õhus oli ta alati näljane. “Kelle?” küsis Gabriel. “Mõne looma või?” “Sõbra.” Delilah üritas tuvastada, milline võis poti põhja külge kuivanud hallitav ollus umbes kuu aja eest välja näha. Talle ei meeldinud koristamine ja nõude pesemine. Tal oli tähtsamatki teha. Aga puhtad nõud said lõpuks otsa. Niisiis tuli selle õnnetu potiga arveid klaarima hakata. “Sõbra?” Gabrieli süütult sinised silmad läksid veel suuremaks kui need tavaliselt olid. “Ta lasi ennast maha,” seletas Delilah. “Sa ei usu, kui raske on otsida laipa sügiseste puulehtede ja oksarisu alt. Õnneks juhatas üks siil mulle tema asukoha kätte, muidu oleksingi otsima jäänud.” “Doktor Doolittle...” lausus Gabriel vaikselt omaette muiates. “Tervita seda siili siis minu poolt ja küsi, kuidas ta perel läheb.” “Kindlasti,” lubas Delilah. Tema näos polnud märkigi leinast. Surm oli elu loomulik jätk ning Delilah lasi harva kellegi surmal ennast häirida. Tavaliselt kutsuti teda appi lahkunuid viimseks teekonnaks ette valmistama. Ta suutis laiba pesta ja riietada nii kiiresti, et mõni polnud selle aja jooksul veel taibatagi jõudnud, mis tegelikult juhtus. Üsna sageli öeldi kadunukest vaadates, et ta näeb selles ülikonnas või kleidis väga hea välja, ning jäädi poole lause pealt vait, sest mõistus koputas õlale.
“Mis sind siis siia tõi?” küsis Delilah, kui oli poti lõpuks puhtaks kraapinud. Gabriel vaatas äraolevalt seina. Teda ei häirinud silmade ette langenud pikad heledad juuksesalgud. Delilah pani tähele, et mees oli veel kõhnemaks jäänud ning tema silmaalused mustendasid, nagu poleks ta vähemalt nädal aega paari tundigi maganud. “Juhtus midagi või?” küsis Delilah nüüd vaiksemalt. “Sa süüa ikka tahad?” “Kui ma keelduksin, võtaksid sa seda isiklikult ja viskaksid mu pikema jututa ukse taha,” vastas Gabriel. “Mul ükskõik. Eks tee siis midagi... Ja ma kavatsen mõneks ajaks siia jääda, kui sul välivoodi veel endiselt alles on.” “Ahah.” Delilah ulatas Gabrieli väikese noa. “Sellisel juhul aita mul kartuleid koorida.”
Gabrieliga seonduv tuli jutuks alles pärast sööki. Selgus, et Gabrieli oli üleöö tabanud enneolematu kuulsus. Selle eest ta nüüd põgeneski. Nimelt jõudsid mingid usuhullud ainult neile enestele arusaadavate arvutuste põhjal järeldusele, et Gabriel on püha Aesthenose poja naise venna kauge järeltulija. Kuna sellel jumalusel, kes oli välja mõeldud ühe LSD-sõltlase poolt deliiriumi sügavaimas astmes, oli palju tõsiusklikke järgijaid, sattus Gabriel ajakirjanduse ja nõdrameelsete ühisrünnaku ohvriks. Gabrielilt oodati imesid. Sellest, et ta suutis praktiliselt eimillestki muusikavideosid, reklaamiklippe ja muud sarnast monteerida, ei piisanud enam. Temalt taheti üliinimlikke võimeid, mille kõrval vee peal kõndimine oleks tundunud mannetuna. Jalutud nõudsid tema ukse taga kõndimisvõimet ja pimedad olid kindlad, et Gabriel lihtsalt ei viitsi neid nägijaks teha. Samal ajal, kui ühed lohistasid tema maja ümber kokku erinevaid annetusi, loopisid teised akendest sisse süütepudeleid. Viimased otsustasidki Gabrieli lõpliku saatuse. Nimelt polnud tal enam kuskil elada, sest tema maja põletati maha. Muidugi oleksid fännid talle uue elukoha hankinud, aga see tähendanuks, et Gabriel on kohustatud midagi enneolematut tegema. Nõnda tõmbas ta kapuutsi silmile ja kihutas esimese ettejuhtuva autoga pimeduse varjus linnast välja. Ta jättis varastatud auto linnapiirile ja kõndis sealt jalgsi edasi, varjudes inimeste eest puude, põõsaste, plankude ja mahajäetud rongivagunite taha. Nii kulges pool teest küll pigem roomates kui kõndides.
Sellegipoolest olid tema heledates toonides riided peaaegu puhtad. Gabriel oli oma välimuse eest alati hästi hoolt kandnud ja võib-olla oli see ka üheks põhjuseks, miks temast uus Kristus tehti. Ei saanud ju ometi lubada, et kergeusklike valitsejaks, teismeliste tüdrukute kardetud ja austatud ihaldusobjektiks ning meedia müügiartikliks saaks keegi, kes ei näe piisavalt hea välja. Usinad fototöötlejad monteerisid enne pildi ajakirja esikaanele panekut Gabrielile tiivad külge. Loomulikult arvas rahvas, et tegemist on päris tõelise ingliga. Pühakuks olemine tähendas automaatselt ka ebamaist päritolu.
“Las nad arvavad pealegi, et ma lendasin minema,” ütles Gabriel maniakaalselt irvitades. Teravaid silmahambaid paljastav naeratus tekitas tema lapsikult ilusale näolapile kontrasti, mis oleks tavainimesi ettevaatlikult taganema pannud, kuid Delilah polnud tavaline ega inimene. “Noh, umbes kuu aja pärast jõuavad need lehed lõpuks siia,” vastas libahundineiu. “Eks ma siis vaatan, kuidas mu vennast ingel sai.”
