Ain Alvin: On aeg anda VEB-i teema üle ajaloolastele
Kogu fondi toimimisperioodi saatsid lõputud vaidlused ja eri tasandite kohtuprotsessid. VEB Fond on oma olemuselt vabalt kaubeldavate nõudeõiguste ehk sertifikaatide register. Oma hinnangu selle tegevusele on andnud kõik olulisemad põhiseaduslikud institutsioonid – valitsus, riigikogu, riigikohus. Riigikohus leidis möödunud aasta novembris, et Eesti maksumaksjatel ei lasu kohustust kompenseerida hoiustajate enam kui kahekümne aasta eest Venemaale kinni külmutatud raha.
Paraku ei ole kohtulahend toonud kindlust, et VEB-i teema võiks üle anda ajaloolastele ja et VEB-i loost seotud isikutele (ennekõike riigile ja seeläbi maksumaksjale) järelmeid ei teki. Ilmselt on põhjus selles, et kakskümmend aastat tagasi tehtud otsuseid hinnatakse tänapäeva teadmiste ja võimaluste põhjal sootuks teises kontekstis.
Venemaa vastukäik
Eesti Vabariik taastati õigusliku järjepidevuse alusel. Seetõttu keeldus Eesti osalemast NSV Liidu välisvõla tagasimaksmises. Mitme välisriigi valitsused toetasid küll Eesti iseseisvuse taastamist, aga leidsid samas, et ka meie võiksime võtta enda kanda osa Nõukogude Liidu välisvõlast, kuivõrd laenatud raha kasutati ka okupeeritud Eestis, Eesti NSV-s. Lõpuks tunnustati siiski meie mitteosalemist NL-i välisvõla tagasimaksmises.
Vastukäiguna külmutas Venemaa Föderatsioon 1992. aasta jaanuaris NSVL-i Välismajanduspangas Eesti tolleaegsete suurpankade (Balti Ühispanga ja Põhja-Eesti Aktsiapanga) korrespondentkontodel asunud ja sinna laekuvad valuutavahendid. Selliselt omastati nende pankade klientide arveldusarvetel olnud summad, millega pangad arveldasid Välismajanduspanga korrespondentarvete kaudu. Blokeeritud ja külmutatud rahaga ei saanud enam ei Eesti pangad ega nende kliendid arveldada.
Eesti krooni kehtestamine lõi Eestis täiesti uue rahapoliitilise keskkonna. Pankadel oli vaja täielikult ümber orienteeruda. Seda suutsid vaid üksikud. Puhkes panganduskriis. Pankade varades ilmnesid suured puudujäägid. Üks puudujääk oli seotud eelmainitud varade külmutamisega Välismajanduspangas. Pangakriisi lahendamise käigus ei peetud õigeks panku sellest tulenevalt sulgeda. Mõeldi välja spetsiaalne vahend Vene Välismajanduspangas külmutatud vahendite kirjeldamiseks nii, et pangad võiksid oma tööd jätkata. See oligi VEB Fond ehk nõuete register, millel oli raha vaid virtuaalselt.
Iseenesest ei oleks panganduskriisi lahendus eeldanud, et VEB-panga vastu olevad nõuded oleks kokku kogutud. Oleks võinud kohe otsustada, et pöördugu nõudjad otse Moskvasse. Toonases kontekstis tundus valitud lahendus riigikogule loogilisena ja laiemat toetust omavana. Alles hiljem selgus kurb reaalsus, et kui nendel nõuetel üldse mingi väärtus oli, siis igal juhul väljaspool VEB Fondi. Ja mida kaugemal Eestist, seda parem nõudjale. Oluline on siinkohal rõhutada, et nõuete edasimüümine või lausa VEB Fondist välja võtmine oli fondi tegevust määratlevates otsustes kohe algusest peale ette nähtud ega kujutanud endast hiljem väljamõeldud salanõu.
Riigiisade tarkus
Tuleb tunnustada meie riigiisade toonast tarkust mitte anda VEB Fondi sertifikaatidele riigi garantiid. Paljud hilisemad kohtuvaidlused on seda vaid kinnitanud.
Kohtute põhimõtteliseks seisukohaks oli, et Eesti pankade klientide võimalik rahaline kahju nõuete VEB Fondi üleviimise tõttu on tekkinud Vene riigi tegevusest, mitte aga toonase riigikogu otsuse tagajärjel.
Kui Eesti Vabariik andnuks kohtuvaidluste algatajatele järele, oleks see automaatselt tähendanud osalemist NSV Liidu välisvõla kustutamises.
Paljudele meist on ilmselt tuttav lugu, kuidas välismaalasele selgitatakse inimeste kannatusi Eestis toimunud küüditamiste tagajärjel. Kaastundlikult pead vangutav külaline küsib aga imestunult: „Aga miks te siis ometi politseid ei kutsunud?” Esimesest jahmatusest üle saanud, räägib eestlane innustunult Eesti okupeerimisest ja ülekohtust, mis see inimestele kaasa tõi. Tagajärgedest, mis ühiskondlikust mälust kuidagi kustuda ei taha. Viisakas välismaalane vangutab endiselt osavõtlikult pead, aga lahkub ikkagi sisetundega: „Ju seal ikka mingi jama oli, miks nad muidu ei julgenud politseisse helistada.”
Eestis pankade varade külmutamine Välismajanduspangas ja riigikogu otsus hoiustajate huvides VEB Fond luua tundub täna, kakskümmend aastat hiljem ehk pehmelt öeldes veider. „Uskumatu jama,” hüüatab lugeja tänapäeval. „Miks politseid ei kutsutud?”
Toona see uskumatuna ei tundunud. Pigem oli see 1992. aasta sügisel täiesti loogiline asjade käik. Tasub meenutada, et VEB ei olnud tavaline pank, vaid ta oli Vene riigi omanduses olev pank. Venemaa majandusolukord oli suuremaski segaduses kui Eesti oma. Eestis olid tol sügisel suurteks majandusteemadeks riigisisesed pankadevahelised ülekanded, mis võtsid nädalaid, või siis see, et ettevõtted nõudsid riigilt nendevaheliste võlgade tasaarveldamist („mis asi see veel on?”). Tuletaks ka meelde, et näiteks pankrotiseadus oli just jõustunud ning erastamine alles hakkas hoogu sisse saama. Hüpoteegi seadmine ei olnudki toona võimalik, mis ei olnudki suur häda, sest polnud ju veel laiaulatuslikku eraomanditki.
Eesti on nüüdseks Euroopa Liidu ja paljude teiste rahvusvaheliste „klubide” liige, kus äritegevuse riskid on viidud miinimumini ja arenenud õigusruumis on arvestatud turuosaliste huvidega. Ometi ütleb talupojatarkus, et igasugune majandustehing on edukas alles siis, kui raha on kindlalt enda käes. Maksetega seotud riskid olid, on ja jäävad äritegevuse tähtsaks osaks. Eriti neis riikides ja olukordades, kus on põhjust karta kapitali liikumisele seatavaid piiranguid.
Õigusruumi muutumine ja pidev täiustumine on loonud justkui baasi kunagiste otsuste ümberhindamiseks nüüdsete arusaamade ja väärtushinnangute järgi. Nii kuuleme aeg-ajalt küsimusi ja mõningatel juhtudel lausa kohtuvaidlusi kunagiste erastamisotsuste üle. Asjaosalised vaidlevad kohtus, asjaga tegelevad advokaadid, suhtekorraldajad ja igasugu muud masti nõustajad. Ometi kaasneb sellega ühiskonna ühe väärtuse – õigusrahu küsimärgi alla panemine. Õigusrahu on aga väärtus, mille kestlikkus on küpse riigi ja ühiskonna tunnus.
