Pariisi 50-aastased süümepiinad Lääne-Aafrikas
Mali puhul on tegu katsega hoida koos suvaliselt kaardile joonistatud riiki.
Prantsusmaa lahkus oma Aafrika kolooniatest kiirustades, andes igas uues riigis võimu esimesele ettejäänud ainuparteile – isegi vabu valimisi ei korraldatud. Ainus toimiv struktuur uues riigis oli armee, muu riigibürokraatia tegutses nii, nagu ise tahtis. Võimupartei tekitas riigi etteotsa „isakese”, kelle eluajal kestis näiline stabiilsus.
Mali loodi Prantsuse Lääne-Aafrikas üsna suvalise tükeldamisega 1960. aastal. Malil polnud selgelt välja kujunenud identiteeti ning varem oli ta üldse ühendatud praeguse Senegaliga, nimeks Prantsuse Sudaan. NSV Liitu jäljendades sotsialismi ehitanud Modibo Keita kukutati Malis putšiga 1968. aastal, huntajuht Moussa Traore aga 1991. aastal.
Sõltuvus sekkumisest
Ent ilmneb, et ilma diktatuurita pole nendel riikidel erilist elujõudu. Võim nõrgeneb, korruptsioon levib, sõjavägi tunneb end reedetuna ja hakkab käärima. Osalt on Mali puhul tegu uue püüdliku katsega hoida koos ühte suvaliselt kaardile joonistatud Aafrika riiki.
Prantsusmaa hoiab tuhandeid sõdureid paljudes Aafrika riikides. Prantsuse garnison on kohal näiteks ka Elevandiluurannikul ja Sudaanis Darfuris, ühtlasi tõrjub piraate Somaalia rannikul. Nüüd siis jälle ka Malis. Püsivalt on sõjaväebaasid Senegalis Dakaris, Kongos Libreville’is ja Djiboutis. Veel mõni aasta tagasi sekkusid prantslased pidevalt Tšaadi, Togo ja Kesk-Aafrika Vabariigi sisekonfliktidesse. Ametlik termin, mis Prantsusmaa kohalolu tähistab, on Les opérations extérieures (OPEX). Enne masu hoidis Prantsusmaa piiri taga 36 000 sõdurit, nüüd ehk 10 000 vähem ja ilmselgelt vajavad nad uut tegevust. Pärast Alžeeria iseseisvumist (1962) on Prantsuse vägesid saadetud meretagustele operatsioonidele – kõige sagedamini just Aafrikasse – 228 korral, sõdureid on kaotatud „vaid” 616.
Tõsi, otseselt separatismi vägivaldsest mahasurumisest me endises Prantsuse Aafrikas ei kuule, pigem konfliktide vaigistamisest. Enamik kohalikest võimudest on nii sõltuvad Prantsuse sõjalisest kohalolust, et kutsuvad ise Pariisi appi. Lääne meedia on hämmingus: arvates, et üks osapool on sõjas õigem kui teine, astutakse kergesti ämbrisse.
