Hoiuste maht suureneb, kuid tulu teenimiseks tuleb investeerida
„Midagi ei ole parata: enamasti käitub tavainimene selles majandusolukorras, milles ta parajasti elab, kõige vääramalt. Ta kipub tegema intuitiivseid otsuseid, kuigi tegelikult peaksid need olema, just vastupidiselt, hoopis kaalutletumad,” võtab aegade suurima hoiusejäägi tõsiasja kokku SEB privaatpanganduse strateeg Peeter Koppel. Algul üllatava ja mõnele ehk lausa solvavana kõlanud väite tõestuseks piisab vaadata praegust trendi, kus hoiused suurenevad – viimase aastaga kõigi kliendigruppide peale kokku miljard eurot – ja intressimäärad langevad või on juba langenud nulli piirimaile. See omakorda tähendab, et reaalintressid on negatiivsed ja meie pangakontodel seisev raha ei kasva ega kogu intresse, vaid inflatsioon sööb seda märkamatult, kuid järjekindlalt.
„Reaalintresse tahetakse negatiivsena hoida kogu arenenud maailmas veel pikka aega, sest vastasel korral muutub avaliku sektori võlakoorma probleem taas liiga pingeliseks. Nii ongi pea kõikide majanduspoliitika ohjajate eesmärgiks reaalintresside negatiivsena hoidmine. Hoiustamine on seega kahjumlik, kuid raha hoitakse ikkagi pangakontol, sest koos kriisiajaga kadus ka usaldus turgude vastu ning riske võtta kardetakse,” rääkis Koppel.
Ettevaatlikud hoiustajad
Ilmekalt tõendab seda hiljutine Saar Polli uuring, millest ilmnes, et lausa 82% 18–80-aastaseid inimesi ei ole valmis oma raha investeerimisega riskima.
Eesti Panga statistika näitab, et suhteliselt suurest hoiusejäägist moodustavad üle poole ehk seitse miljardit eurot tähtajata hoiused ja tähtajaliste hoiuste puhul eelistavad nii pangad kui ka ettevõtted neid, mis on kuni kuue kuu pikkused. Kui kodumajapidamised hoiavad kogusummast – rohkem kui viiest miljardist eurost – poolt arvelduskontol, siis arvatavasti lootuses mingitki tulu teenida hoitakse 1,1 miljardit ka kuni aastase tähtajaga hoiusel.
Eesti Pank nendib arve vaadates samuti, et nõudmiseni hoiuste suur osakaal on ühelt poolt ülimadalate intressimäärade „teene” ja teisalt näitab tarbimise ettevaatlikkust. „Veel peegeldab see riskikartlikkust, sest ebakindla väliskeskkonna tõttu on keerulisem hinnata alternatiivsete rahapaigutuste riske,” vahendab Eesti Panga pressiesindaja Ingrid Mitt.
Kuid kes on siis need inimesed, kelle arvel meie hoiused suurenevad? Swedbanki kui suurima klientide arvuga panga hoiustajate profiil annab sellest hea ülevaate. Swedbanki jaepanganduse divisjoni direktori Ulla Ilissoni sõnul kuulub pool eraisikute hoiustest üle 60-aastastele klientidele. Rohkem sääste on ka kõrgema hariduse ja suurema sissetulekuga inimestel. „Ettevõtetest omavad suurimaid hoiuseid riik ja rahvusvahelise haardega ettevõtted, näiteks transiidiärid. Tänased mitteresidentidest kliendid on aga erinevad ettevõtted, kes hoiavad raha siin, sest siinsed pangad on turvalised ning ka maksukeskkond on soodne,” selgitab Ilisson.
Pensionäride imelist võimet väiksest pensionist raha säästa kinnitab ka SEB panga tehtud statistika, mille järgi ei ole vaid 27% üle 60-aastaseid ühe kuu tagavara kõrvale pannud.Pangad soovitavad investeerimishoiustUlla Ilisson Swedbankist soovitab tähtajaliste hoiuste alternatiiviks investeerimishoiuseid, mis annavad võimaluse teenida tavahoiusest suuremat intressi. Sedasama intressi peab sellise hoiuse puhul käsitama ka riskina, mille investor võib kaotada, kuid hoiuse põhisumma säilib garanteeritult ja täies ulatuses.
„Samuti on peagi tulemas tulumaksutagastus eluasemelaenu võtjatele. Meie hinnangul võiks inimesed selle summaga alustada tuleviku kindlustamiseks säästmist, mitte seda lihtsalt ära tarbida,” soovitas Ilisson.
Ka Peeter Koppel SEB-st nõustub konkurendi investeerimishoiuse soovitusega. Ühtlasi nendib ta, et raha tulu teenima panemiseks on vaja ikkagi riskida. „Ma olen oma klientidele vähemalt 2009. aastast alates rääkinud, et kui tahta oma varandust hoida, tuleb võtta riske, et positiivset reaaltootlust teenida.”
Koppel soovitab oma raha hoida pigem varades või aktsiates. „Mõne suurettevõtte aktsia tundub mulle parema ostujõu säilitajana kui euro, dollar või jeen ja seda kahel põhjusel. Näiteks mõni keemiaettevõte, mille erinevaid tooteid me kasutame igapäevaselt, hoolimata majanduslikust seisust, mis tähendab, et ettevõttel on intellektuaalne omand, kliendid jne, mis on väärt midagigi igas keskkonnas. Teisel pool on mul arenenud riikide valuuta, mille puhul kogu motivatsioon on see, et reaalintressid püsiksid negatiivsena ja valuuta teiste suhtes pigem odavneks, sest siis oleks võlgu lihtsam maksta,” selgitas Koppel. „Varade ja aktsiate põhjus ongi see, et ma usaldan rohkem inimesi, kelle tegevuse motivatsioonidest ma saan aru. Ettevõtte eesmärki ma mõistan ja võrreldes Euroopa võlakriisi kontekstis kaootiliste improvisatsioonidega tegelevate poliitikutega, on mu eelistused selged.”
