••Mis on loos kahest mehest, kes paadiga merel, sellist, et nii paljud teatrid maailma eri paigus leiavad, et just nemad tahavad seda lugu ette kanda?

See on küsimus Jon Fosse dramaturgiast üldisemalt. Siin on olulised nii teemad kui ka tema kirjutamise laad, tema arusaam teatrist, näitekirjaniku kohast selles. Ta ise on lehele Le Monde antud intervjuus nimetanud teatrit lavastajate ja näitlejatega jagatud kunstiks, mis annab talle kindlustunde, hajutab üksilduse. Seda võiks nimetada usalduseks – usaldus näitleja ja lavastaja vastu. Ta ei alahinda näitlejat või lavastajat ja lõpuks ka vaatajaid, näeb neis kaasloojaid, kes tema teatrile elu annavad.

Fosse ei kasuta kirjavahemärke, jäävad vaid vabavärsina kulgeva teksti reavahetused ja suurtähed. Ta paneb väga täpselt kirja eri pikkustega pausid, mõned füüsilised tegevused, ümberpaiknemised ruumis, kuid ei juhi oma märkustega näitlejaid.

Huvitav on näitlejana „Ma olen tuul” lavastuse proovides mõelda, et Fosse on ühes oma luuletuses „Näitlejast” iseloomustanud näitlejat muu hulgas kui tuult, kedagi, kes ilmub „kerge ja raske sammuga nagu tuul”. Ta ütleb: „Kirjutada, see on kui olla paadis keset vett, lainete rütmis kiigutada, tõugata. All on väga sügav ja teie ja sügaviku vahel on vaid see tühine kooruke.”