Ise teen filmi, ise jagan raha ja ise passin endale peale
See, et Eesti filmi instituudi nõukogu ei koosne üksnes filmiinimestest, on loomulik, sest nii ei teki huvide konflikti.
Ajalehega Postimees on midagi lahti. Seal eile ilmutatud lugu „Filmirahvas jäi filmiinstituudi nõukogust välja” annab iseloomustuse sellesama väljaande peatoimetajale Anvar Samostile. Jääb küll täpsustamata, kas Samostil võiks olla raskusi mõnele leheküljele mahtuvate eelarvenumbrite liitmise-lahutamisega või on tal probleeme üldise haritusega, aga mingi jama selle Samostiga on, et ta justkui ei kõlba Eesti filmi instituudi nõukogusse.
Konkurenti tuleb suhtuda austusega, ei maksa ühe segase sõnumi pärast veel püksirihma lõdvale lasta. Peale Samosti nimetas kultuuriminister Eesti filmi instituudi nõukogusse veel kantsler Paavo Nõgese, Jaanus Rohumaa ja Rein Oja. Kõik lugupeetud inimesed. Kui kellegi kallal viriseda, siis on see Jaanus Rohumaa, andekas teatriinimene, kes on viimasel ajal kahtlaselt palju ametnikutööle andunud, ootaks temalt midagi loovamat kui nõukogus istumine.
Eesti filmi instituudi nõukogu ei hakka otsustama, kas järgmisena saab oma filmile raha Sulev Keedus või Veiko Õunpuu, see vastutus jääb ikkagi asutuse tegevjuhtkonna kanda ja just tegevjuhtkonnas peab olema filmialane pädevus. Nõukogu roll on peale passida, et tegevjuhtkond õigel real püsiks, ja selles mõttes on kõige tähtsam, et seal olijad ennast huvigruppidel ära lollitada ei lase.
Huvid enne põhimõtteid
Igatahes eelmine filmiinimeste nõukogu pole sellest patust prii ja küllap sellepärast hõljuski filmiringkondades soov seisev vaikne vesi segamini lüüa. Aga nüüd, kui plats on vähemalt osaliselt puhas, tuleb välja, et jälle ei kõlba…
Võimude lahususe põhimõtet kiputakse sodima ja vahel ei saa aru, mis roll on valitsusel, parlamendil ja presidendil. Filmi rahastamise institutsiooni ümber toimuv näitab, et nähtusel on toitepinnast: põhimõtetest on tähtsamad huvid. „Filmirahvas jäi filmiinstituudi nõukogust välja” on sulaselge ajakirjandus. Lauses peituv valem välistab tegijate-rahasaajate, rahastajate ja järelevalvajate vahele piiri tõmbamise. Justkui peaksid filmiloojad olema üks gäng nagu Reformierakond, kes toimetab igal pool, Autorollost riigikoguni.
Kui jutt juba põhimõtetele läks, siis ei ole minister lõpuni järjekindel. Nõukogusse jäetud Hagi Šein on väga hea liige, teenekas mees selle poolest, et on osalenud Eesti filmi andmebaasi loomises. Ainult et andmebaasi täiendamist peaks rahastama seesama Eesti filmi instituut ja ministeeriumi esitatud põhimõtete poolest ei ole asi kristalselt puhas, isegi kui mahub paberil paragrahvide raamesse. Tahaks loota, et seda vastuolu ei lahendata nii, et pannakse andmebaasi loomine toppama.Üks küsimusKas on hea või halb, et filmiinimesi pole?
Peeter Urbla
režissöör, eelmise nõukogu liige
See asi on minu teada kahetine. Tegelikult ei tee nõukogu otseselt toetuste jagamise otsuseid, sellega tegeleb juhatus. See tähendab, et seal reaalset huvide konflikti ei ole, kuna nõukogu liige ei jaga raha ei endale ega ka teistele. Nõukogu on kontrollorgan. Aga teiselt poolt, jah, juriidilises mõttes võib seal olla huvide konflikti moment.
Henry Kõrvits
R2 peatoimetaja
Ma arvan, et see sõltub suuresti eesmärkidest, mille Eesti filmi instituut on endale võtnud, kuid ei saa öelda, et mitte-filmiinimesed nõukogusse tingimata ei sobi, pole vaja asja nii üheülbaliselt võtta. Pigem võid filmieriala tegijana näha pilti liiga väikselt. Ka mina läksin Tallinnfilmi juhtima inimesena väljastpoolt, ja seda tol hetkel vaja oligi.
