Viimasel ajal ei maga vennad Piusid kuigi hästi. Keset ööd läheb uni ära ja peas hakkab kerima viisijupp, mis on segatud hirmuvärinatega – kas tulin ooperis ikka õiges kohas ja õige noodiga sisse, kas sõnad on peas ja arusaadavalt lauldud, kas kõik see, mida laval teen, on vaatajale küllalt veenev.

Kui vendadega pühapäevasel päikesepaistelisel päeval Estonias kohtume, ei ole magamata öödest Märdi ja Priidu näos jälgegi – nad on just lõpetanud pea terve päeva kestnud lauluproovi, ent sellest hoolimata sõbralikud ja rõõmsad päikesepoisid, nii nagu neid teatakse. Ja pole midagi öelda, nad on tõesti äravahetamiseni sarnased – kuigi pole ühemunakaksikud, nii olid arstid poiste sündides emale öelnud.

Priit on Märdist viis minutit vanem, seega vanem vend. Teda eristab vennast veidi lühem juuksepahmak ja kitsam nägu, Märt on näost pisut laiem ja tema juuksed on pikemad. Kui nad kõrvuti istuvad – ja kohti ei vaheta -, on võimalik neil edukalt vahet teha. Kui aga peaksid tänaval üksi vastu tulema, ei suudaks ma iialgi eristada, kumb on kumb. Ka kehakeel on neil sarnane, see, kuidas nad jalg üle põlve istuvad, samal ajal põlve vahetavad, lõuga sügavad või juukseseitlit kohendavad. Priit on vasaku-, Märt paremakäeline.
Kõige tähtsam sarnasus on vendadel Piusidel aga see, et nad on ühtviisi andekad.

Loe lähemalt homsest LPst.