Mati Pallasma: Hirmu võim
Loomulikult pahandas parteide rahastamisega kaasas käinud vassimine ja valetamine ka rahvast ning lausa kutsus sõna sekka ütlema, kuid pragmaatiliselt võttes on mõlemad küsimused üldsuse jaoks (vähemalt esialgu) teisejärgulised probleemid.
Asi on selles, et oma raha võtavad parteid, kes riigikogus ise reegleid teevad, niikuinii ja kuna raha armastavad ühtviisi nii parem- kui vasakpoolsed, siis on tegemist parteide siseringis vaikselt aetava küsimusega. Avalikkus kuuleb asjast vaid siis, kui keegi läheb üle kokkulepitud piiri. Vaevalt, et uue tähekese poolt loodav koodekski midagi muudab – moraal kas on või seda pole. Mida arvata riigikogust, kes saastaringselt kuluhüvitisi saamaks loobus küll puhkusest, kuid puhkab maksumaksja raha eest mitu kuud nii suvel kui talvel. Puhkusest loobumise üks peapõhjusi pidi olema väidetav töökoormus 24/365, ometi jätkub aega haltuura tegemiseks ettevõtete nõukogudes ning nüüd arvatakse aega jätkuvat ka kohalike volikogude rahakotti ronimiseks.
Demokraatia õitseb viivuks vaid valimiste eel
Demokraatiat kohtab Eestis vaid valimiste algfaasis, mil rahvale, kui kõrgema võimu kandjale kingitakse tema enda raha eest ostetud preservatiive ja pastakaid ning majasuurused klantspildid lubavad piimajõgesid ja pudrumägesid. Hääled käes, lähevad lubadused valimisjärgse koalitsiooni moodustamise käigus kaduma või nihkuvad aastate taha.. Valimistega rahva jaoks demokraatia ning riigivõimu kandmine lõpeb, edaspidi on demokraatia tõlgendamise küsimus ja tõlgendab seda võim aga mitte vaim. Globaalses mastaabis on mõiste „demokraatia“ veniv nagu püksikumm ja õigustab kõike juhtivate lääneriikide poolt tehtavat. Varem viidi tule ja mõõga abil paganatele ristiusku, nüüd demokraatiat, eesmärgiks kohalikud rikkused või strateegiline asend. Arenenud maailmas on võimust võtmas pseudodemokraatia, mille tulemusena vähemus saab võimu enamuse üle, vähemused saavad õiguse dikteerida oma tingimusi ning kurjategijad saavad suurema hoolitsuse osaliseks kui nende ohvrid.
Kokkuvõttes oli toimunu küll põnev, kuid arutluste käigus jäeti tähelepanuta see, et rahva rahulolematuse ja juba toimuma hakanud väljaastumiste peapõhjuseks pole mitte mure parteide rahakoti pärast ja debatt, mismoodi seda täita, vaid küsimus kuidas edaspidi enda eluga toime tulla. Rahvale pole vaja olematut demokraatiat, vaid ärakuulamist, arusaamist ja temaga arvestamist.
Oli ka neid, kelle arvates tehti oravatele liiga, sest riiki olevat ikkagi hästi juhitud. Tegelikkus : elu kallineb, suur osa peresid elab vaesuse piiril või allpool seda, arstiabi kättesaamine muutub järjest raskemaks ja kallimaks, elu maakohtades hääbub, suletakse päästekomandosid ja koole jne. Tüütavaks on muutunud jutud õnnetutest lõunaeurooplastest, keda me peame abistama. Kui Ansip viiks meie inimeste palgad, pensionid ja soodustused ligilähedalegi „õnnetute“ kreeklaste omadega, kellele peaminister kaasa tunneb, kannaks rahvas teda arvatavasti kätel. Tegemist pole halisemise vaid faktidega, mida riigijuhid ja valitsuskoalitsiooni juhtpoliitikud tunnistada ei taha, korrutades jätkuvalt, et riigil on läinud väga hästi. Kaine mõistus aga keeldub nimetamast edukaks riiki, kus suur osa inimesi elab tunduvalt halvemini kui mitteelamisväärseks tunnistatud riigikorra ajal ning üha suureneb prügikastide ja supiköökide toel elatuvate hulk. Kas see ongi hästijuhitud riik?
Väikese kõrvalpõikena : valetab see, kes väidab, et nõukaajal olid kõik pidevalt õnnetud ja alandatud ning käisid ringi nõukogudevastane rusikas taskus. Töö täitis kõhtu ning nagu kõikjal, tunti ka siin elust rõõmu, armastati ja tehti lapsi. Tehti klassikaks saanud kultuuri, edendati eestlust. Kui ei usu, vaadake „Tähelaevu“. Igas ajas leidub nii head kui halba, pealegi elab inimene ajas, mis talle on antud, ta ei saa valida, kas ta sünnib siia ilma kommunist Ansipi või reformierakondlasest Ansipi valitsemise ajal. Ja kui saaks ega oskakski – nii peaminister kui ka tulevane president kinnitasid siis ja kinnitavad ka praegu, et on loonud meile maapealse paradiisi. Oleks aeg lõpetada möödanikuga hirmutamine ning keskenduda olevikule ja tulevikule.
Võimulolijad on pinnapealsed koogutajad
Tänased võimulolijad on keskendunud Euroopa Liidu ning NATO teenimisele. Tähtsustatakse vaid riigi väliseid, statistilisi näitajaid, Eesti siseprobleemid on jäetud tagaplaanile. EL käsib, keelab, poob ja laseb ning tahab hoolimata kliima, kultuuri ja arengu erinevustest luua ühesugust rahvuseta ja kuulekat massi. Kui varasema liidu ajal püüti vähemalt suurematest lollustest mööda hiilida, siis nüüd läheme kõigega jooksujalu kaasa ja kahjuks on neid totraid nõudeid palju. Euroliidu ametnike ees pugemise meistriklass oli Ansipi hüsteeriline sõim kohalike ACTA-vastaste aadressil. Pilt lõugavast ja näppu viibutavast peaministrist irvitavate mõttekaaslaste taustal riigikogu saalis oli eelmise aasta üks rõvedamaid pilte. Nagu hiljem selgus, sõimas peaminister narkomaanideks kogu Euroopat, sest ACTA kukutati läbi. Käsi pikal võetakse raha ülepakutud projektide tarvis, mõtlemata, mille arvel kanda nende edaspidised kulud. Võimulolijaid on tabanud suurusehullustus, juba tahetakse jooksupoisi tasemel Julgeolekunõukogusse ning nõutakse mõttetul logistilisel suunal Rail Balticat.
Miks siis ikkagi valitakse neid, kes rahvast ei kuula, miks võimuparteide poolt hääletavad ka need, kes seda loogiliselt tegema ei peaks. Üha enam tundub, et selle nähtuse üheks peapõhjuseks on lihtne inimlik nõrkus - hirm. Hirm Keskerakonna, Savisaare ja Venemaa ees, hirm muutuste ees, hirm parteide üha suureneva võimu ees, hirm sotside poolt kavandatava maksutõusu ees, hirm opositsiooni väidetava populismi ees, hirm möödunud aastate ees – terve hirmude kompleks, mida praegused valitsusparteid on ajapikku eestlastes oskuslikult tekitanud, süvendanud ja ära kasutanud. Üha jõhkramaks läheb hirmutamine KE ja Venemaa kokkumänguga, hiljuti teatas Valve Kirsipuu „Pealtnägijas“ veendunult, et kui RE peaks valitsusest mingil põhjusel lahkuma, on Venemaa kohe platsis.
Hirmul öeldakse olevat suured silmad. Aga äkki pole venelaste toetus Keskerakonnale ja Savisaarele tingitud mitte nende vastastikusest armastusest, vaid lihtsast tõsiasjast, et venelastel polegi eesti parteidest kedagi teist valida olnud, sest RE ja IRL retoorika on selgelt Venemaad ja venelasi halvustav, sotsid aga said meheks alles hiljaaegu. Kindlasti ei tõsta valitsusparteide populaarsust ka soov panna kõik vene lapsed õppima ka reaalaineid võõras keele teades, et mitte kõik eesti lapsed ei tule sellega toime isegi emakeeles. Äkki on põhjus hoopis selles, et KE on seni olnud ainus, kes lihtsate sõnadega räägib kõigi eestimaalaste, sealhulgas ka venelaste igapäevaprobleemidest. Kahtlustused venelaste ja Venemaa erilises soosimises KE poolt on jäänudki kahtlustusteks, seda ka vene raha küsimise osas, kuid hirm on pandud inimestes idanema. Küllap ka sotside loobumine koostööst Tallinnas tuli kartusest end „õigete“ eestlaste silmis blameerida.
Venemaa-poolse relvakonflikti ohtu pole ükski reaalselt olukorda hindav ekspert tõenäoliseks pidanud, kuid selle ohuga hirmutatakse meid pidevalt ja julgeoleku sildi all suurendatakse ühena vähestest ennaktempos kaitsekulutusi. Oleme nagu tige krants, kes peremehe käsul lööb hambad säärde ükskõik kellele ükskõik kus ükskõik miks. Võib-olla tasuks hoida veidi madalamat profiili ja mõelda rohkem sisekaitsele, kiratsevad meil ju nii päästekomandod, politsei kui ka piirivalve? Lootus, et NATO meiesuguse pärast mõne „suurega“ suhteid rikkuma hakkaks, on võrreldav sõjajärgse valge laeva ootusega, kui lääneriikide „hääled“ eesti mehi metsadesse vennatapusõda jätkama meelitasid. Sõdima siin maalapikesel vaevalt et enam hakatakse, ennem võiks karta uue MRP rahumeelset teket juhul, kui suurte huvid seda nõuavad. Muide, kelle algatus ikka oli uue piirileppe kiire ja suhteliselt vaikne käivitumine, meie poliitikute väitel meid ju senikehtiv rahuldas ?
Üha enam mõjutab kohalikku elu omavalitsusjuhtide parteiline kuuluvus. Tagamaks toetusi kogukonnale tuleb olla „õiges“ parteis, hirm toetuste ja oma töökoha kaotuse ees tekitab omakorda hirmu muutuste ees.
Maksudest rääkimine on tabu
Tõkestamaks sotside üha kasvavat populaarsust on rahvast hakatud hirmutama maksutõusuga, mida sotsid pidavat kavandama. Debatt maksude teemal on tabu, olgugi, et ka ELiidul on olnud märkusi meie maksupoliitika osas ning võrreldes muidu meile eeskujuks olevate riikidega on meie maksusüsteem küllaltki väärastunud. Ajal, mil kogu maailm püüab rikastele pandud kõrgemate maksudega rikkust ringi jagada võetakse meil kaudsete maksudega vaesematelt viimast.
Tallinna tasuta ühistransporti on nimetatud Savisaare valimiseelseks populismiks. Siililegi peaks olema selge, et mitme aasta pikkune projekt kattub tahes-tahtmata mõne valimisega. Võib ilkuda bussiradade, kuid vaieldamatult on tegemist teoga, mis väärib loorbereid. Võimuliit on hakanud populismiks nimetama kõike inimeste elust ja vajadustest räägitavat. Tõelise populismi näited on IRL valimislubadus „Kodukulud alla“ , mis osutus lausvaleks ning soov anda lastele valimisõigus. Jääb arusaamatuks, miks IRL praegu, olles valitsuses, ei hoolitse laste eest, vaid tegeleb peibutusskeemide väljamõtlemisega lisahäälte püüdmiseks tulevikus. Muide, sama hästi võiks anda leseks jäänud pensionärile kadunukeses arvel lisahääle - hoolitsust vajavad meil ju nii lapsed kui vanurid.
On väidetud, et opositsioon on nõrk. Vaevalt, diskussioone jälgides tundub, et opositsiooni ajupotentsiaal on koalitsiooni omaga vähemalt võrdne ning Tallinna ja varem ka valitsuses tehtu näitab, et KE-l on võimekust piisavalt. Peaasi, kui sotsid ei muutuks oma eufoorias liiga ülbeks, riskides sellega vaatamata valijate toetusele jääda isolatsiooni ning KE saaks üle kahestumisest tekkinud sisepingetest, kuna juht on pühendunud pealinnale, ülejäänud juhtfiguurid aga kogu riigile.
Suurte silmadega hirme kui palju. Kui neile lisada RE hoiatus, et nemad on asendamatud, ongi paljud valijad küsimuse ees, kas eelistada varblast peos või tuvi katusel. Kõhklus kestab äratundmiseni, et hullemaks enam minna ei saa.
Laiemalt tuntud oravad – nii uued kui vanad – sarnanevad üksteisega nagu kaks tilka vett. Statistikat, ülbust ja silmaklappidega enesekindlust täis topituna peavad nad end ainsateks mõistusega olenditeks Eestis (kui mitte kogu maailmas) ning seetõttu ka asendamatuteks. Kui neid arvustatakse, siis esialgu ei saa nad aru, millest jutt, hiljem salgavad maha nii öeldu kui tehtu. Ehk aitab ? Järjekordse valevande ilmsikstulekul mürgist peaminister küll keeldus, kuid eks igal oinal ole oma mihklipäev.
