Jürgen Ligi: Veelkord maksuvabast miinimumist ja tema tõusust

Rahandusministril pole pääsu ülestunnistusest, kui maksuvaba miinimum oludele ja ajale jalgu jääb. Ja pääsu pole siis ka erakondade maksuoksjonist. On olnud kommenteerimisi ja eelnõusid, nagu oodatud, ja seletamisi, sest maksuvaba miinimum on kulukas ja puudutab kõiki maksumaksjaid. Aga tulnud on ka ebameeldivad üllatused, kaugelt ebarealistlikku 500 eurost miinimumi ja rahandusministrile „lähteülesannet“ pakkuv ja kiri koalitsioonist, ning vihje, justkui oleksin ma püüdnud oma ülestunnistusega ennetada mingit ilmumata artiklit.

Pole minu asi tõestada, et üks ajaleht ei lekitaks kõrvalistele tulevasi uudiseid, küll aga pean selgitama enese fakte ja kaalutlusi.

Maksuvaba miinimumi tõstmistega olen ma seotud juba enne Res Publica sündi ning viimati kirjutasin selle tõstmise ka Reformierakonna valimisprogrammi. Tulumaksu alandamise juures tuleb nimelt meeles pidada, et investeeringute ja töökohtade tekke soosimise kõrval on puhtsotsiaalne mõõde: maksumäär suurendab madalapalgaliste netotulu vähe, ehkki ka töökohtade teke ja kadu on kõige valusam küsimus just neile. Siin aitab maksuvaba miinimumi tõstmine.

Koalitsioon selle programmi täitmiseks moodustus parim nii ilmavaatelise kooskõla kui jõukohasuse poolest. RE valimislubaduse hind tähendas 200 miljoni eurost lisakoormat eelarvele, IRLi omadel vaid kaks korda rohkem. Sotside lisakulud olnuks 700 miljonit ning Keskerakonna omad üle 1,5 miljardi.

Nii IRL kui RE lubasid makse alandada ning on sellest vastavalt eelarve võimalustele ka kinni pidanud: töötuskindlustusmakse alanes juba, tulumaks alaneb 2015. aastal. Aga kui maksuvaba miinimumi autorlust otsida, siis IRLi programmis on sellele vihje asemel jutt ainult kõrgemapalgalistest töökohtadest, sotsiaalmaksu laest ja muudest maksuvabastustest kõrgepalgalistele

Nüüd pakutav 500 eurone maksuvaba miinimum tähendaks rohkem kui poolte maksumaksjate sideme kadumist tulumaksusüsteemiga, sealhulgas eriti tugevalt Tallinnast kaugemal. See pole demokraatlik ega ole ka seda 400 miljonilt eurot mujalt võtta. „Koduomanike“ maamaksukergendus, sotsiaalselt just vastandmärgiline, kallite piirkondade krundiomanikke soosiv, juba vähendas maksuseost elukohaga ning seda koormat kannab nüüd pigem mittekrundiomanik.

Koalitsioonileppesse ja IRLi valimisprogrammi jätsid miinimumi asemele tühja koha ka teised kulukad märgid, mida poliitiliselt näis olevat olulisem kindlalt fikseerida kui miinimumi. Nii maksuvaba krunt, tasuta kõrgharidus kui preemia, mida maksumaksja hakkab endale pensionilisaks maksma emaks ja isaks olemise eest, on väga kallid. Tasuta kõrgharidust ju tegelikult olemas ei ole, selle ees maksab nüüd rohkem kodanik, kes kõrgharidust ei saa. Tasuta juurdepääsu idee on ühiskondlikult väärtuslik ja selle toel korrastub nüüd ka haridusmaastik, ent ta pole tasuta ega vastuoludeta, sest enamiku hariduse hüvest omandab ju selle saaja: parema töökoha ja palga, tervise ja elu kvaliteedi näol. Ka ei tähenda pensioni jagamine lapsevanemaks olemise järgi lisaraha eelarvesse, vaid ümber jagamist nende kasuks, kellel on lapse kasvatamise koormus, ent ka õnn omada lapsi toeks.

Kõigele vaatamata võidab kodanik kiire miinimumi tõusu asemel nüüd muus ning poliitikas jäävad head tavad meil enamasti peale. Koalitsioon vastutab rahaliste otsuste eest ja mõlemad partnerid ütlevad selle ka tegudega välja. Rahandusministri roll on öelda kõige selgemalt ja nii, et valearvestused ei viiks maksejõuetuseni.