Rita Rätsepp teadis juba lapsena, et rabas liikudes tuleb pikad pulgad käepärast hoida, sest laukad võivad sisse tõmmata. Ja et kui kaanile vihmauss ette anda, siis on lahe vaadata, kuidas ussist vaid kest järele jääb. Maalapse lapsepõlv oli õnnelik, ehkki jõuludest ei teadnud Rita midagi. Selleks pidi ta 18-aastasena lavakooli I kursuse tudengina Kivimäel muusikaakadeemia ühikas kohtuma meie uue ärkamisaja kuulsaima helilooja Alo Mattiiseniga, kes tollal täiesti tundmatuna alles muusikaõpetajaks õppis. Noored pidi abielluma, Anna-Mariita vanemateks saama ning üheksa aastat hiljem lahku minema. Alles selle kogemusega sai Rita pea paarkümmend aastat hiljem kirjutada psühholoogiaeriala magistritöö teemal „Isa rolli taju noorukite subjektiivse heaolu kujunemises”.

Tema tööpäev algab koolikellaga, täpselt kaheksast, tema kabinet asub kolmandal korrusel, muusikaklassi kohal ning tema toas on palju mänguasju. Kuid ka ülisalajase sisuga kapp, millel on vaid üks võti. Kapi sisu jäägugi saladuseks, me kohtume Ritaga hoopis selleks, et avada teda ennast – läbi olnu. Ärkamisaja aastapäeva eel.

Jaga
Kommentaarid