Henri Kaselo: Kuhu jäävad terviklahendused?
Suur hulk Eesti peredest juba kustutavad lahkudes tule ning peaministri kõrgest toolist kuulutatud käibetõed kinnitavad, et võim on kaugenenud rahvast.
Põhiküsimus on aga vastamata: miks on Eesti üks suurima elukallidusega riike Euroopas, hoolimata meie väikestest palkadest. Seda ausat ja avatud vastust ootavad ilmselt paljud tavakodanikud.
Vastust tuleb aga oodata veel, sest nagu tavaliselt kergitatakse nähtustelt ja protsessidelt veidi katet vaid üleriiklike valimiste eel.
Ka valijad analüüsivad poliitikute tegusid sageli vaid enne valimisi, sest igapäevane ellujäämisvõistlus võtab kogu energia.
Õnneks hakkab ühte erakonda uskumise aeg otsa saama – möödunud aastat ilmestasid, lisaks mitmetele poliitskandaalidele, erinevate eluvaldkondade töötajate streigid või streigikavatsused, millest tõstaksin sotsiaalpoliitika kontekstis esile tervishoiutöötajate tööseisaku.
Kuigi avalikkusele edastati võimukantsilt pidevalt sõnumeid suurt palka nõudvatest arstidest, siis esiplaanil oli ning loodetavasti jääb ka edaspidi tervishoiusüsteemi jätkusuutlikkus.
Kahjuks julgen kahelda, kas streik võimulolijate peades ja tegudes suure muutuse kaasa tõi? Olgu selle tunnistuseks ka sotsiaalministri reageering Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) kavale EMO-s teatud juhtudel visiiditasu kehtestada. Patsiendirohkus EMO-s näitab, et tervishoiusüsteemi funktsioneerimises on teatavad paisud ees ning PERH püüab oma maja piires probleemi lahendada, mida ei saa tervishoiuasutusele ju ette heita.
Terviku täiustamine on aga sotsiaalministeeriumi pärusmaa ja just temalt ootaks vastuseid süsteemi kui tervikut hõlmavatele küsimustele, sh neile, mille tõid avalikkuse ette tervishoiutöötajad streigi käigus. Teade, et sotsiaalminister on EMO tasuliste lisateenuste pakkumise osas skeptiline, esialgu erilist optimismi ei anna, sest ei sisalda selget seisukohta. Pigem viitab pealiskaudsusele, st tegelike probleemide kas mitte-tundmisele või mitte-tunnistamisele.
Ootaks sotsiaalministri sisulist kommenteeri näiteks Riigikontrolli auditis toodule, mille kohaselt on ligi 40 protsenti EMO-sse pöördujaid tegelikult perearsti patsiendid. Seega tuleb vaadata tervishoiusüsteemi kompleksselt, seda enam, et ka perearstid on väitnud, et nende koormust ei ole võimalik tõsta. Riik peab oma kodanike heaolu eest konkreetselt vastutama ning riigi eesmärgiks ei saa ju olla pidev probleemide veeretamine eraõiguslikele sihtasutustele, erialaliitude ja kodanike kaela, nagu näiteks ka omaosaluse tõstmine patsientidele.
Avaldatud teade iibe langusest ja seda eriti nooremate naiste seas sunnib ikka ja jälle küsima, kas ei tuleks sisse viia korrektiive vanemapalga suurt ebavõrdust soosivasse ideoloogiasse. See, et noored ei julge majandusraskuste tõttu lapsi saada, näitab, et üle tuleb vaadata kogu lapsekasvatamise protsess, lisaks vanemapalgale ja lastetoetustele ka lasteaedade küsimus, huviharidus, lastega seotud teenuste hinnad jne.
Sarnane olukord valitseb tegelikult kogu sotsiaalpoliitikas – avalikkuse ette ei jõua mitte terviklahendused, vaid üksikud (tihti tervikust) väljakistud killud. Terviklahenduse all mõistan seda, kui enne otsuste langetamist analüüsitakse kavandatavate otsuste mõju kogu süsteemile ning ühiskonnale tervikuna. Samamoodi nagu nõutakse keskkonnakaitse valdkonnas enne otsuste tegemist keskkonnamõjude hindamise koostamist ja sellega arvestamist, peaks see olema kohustuslik ka teistes olulistes valdkondades. Tõsi, keskkond on hoopis laiem mõiste ning näiteks keskkonnamõjude strateegilistes hindamistes käsitletakse lisaks looduskeskkonnale ka inimkeskkonna jätkusuutlikkust.
Oleks ülekohtune väita, et protsesse ei analüüsita. Head tööd teeb Poliitikauuringute Keskus Praxis, poliitikasoovitusi on antud Eesti inimarengu aruannetes, eri strateegiates jms, pigem on küsimus nende analüüside arvestamises otsuste tegemisel. Paraku kipuvad erakondade programmilised eesmärgid võimul püsimise nimel ununema ja ratsionaalseid otsuseid ühes või teises valdkonnas lükatakse pidevalt edasi.
Süsteemirikete või süsteemide puuduliku arendamise tulemusena kannatab inimene, järelikult tuleb süsteemi muuta ja täiustada .
Ehk peaksime ka küsima, miks näiteks võrreldes soomlastega on meie inimesed nii arstiusku ning kui kohe-kohe pere-, aga eelkõige eriarsti juurde ei saa on kuri karjas ning süüdistused riigi, ka konkreetsete isikute aadressil kiired tulema. Miks on meie inimeste usaldamatus suurem?
Ilmselgelt on sellisesse mõtlemisse oma panuse andnud ka poliitikud, kes omavahelises võitluses ja ärapanemise tuhinas ei vali vahendeid ning kasutavad selleks ka tavakodanike muresid ja probleeme. Seega taandatakse paljud probleemid konkreetsete isikute tegevusele, nägemata süsteemi kui tervikut. Sotsiaalprobleemid on kellelegi ärapanemiseks ja seeläbi poliitilise pagasi suurendamiseks kahtlemata kõige sobivamad, puudutavad nad ju igaüht.
Võib arvata, et tulevaste valimiste kampaaniates hõigatakse välja ka loosung „Igaüks kohe arsti juurde”, teades, et see ei ole võimalik, alati ka mittevajalik. Loosungite hõikamise asemel ootaks terviklahendusi, mis parandavad Eesti inimeste elu.
Ilma maksupoliitikat muutmata ei saa ka sotsiaal- ja tervishoiu süsteemi tööle.
Olukord, kus palkade maksmine takerdub kõrgete sotsiaalmaksude taha, kuid samas ei jätku tervishoius vahendeid ,ei ole jätkusuutlik. Palgasaajad maksavad kinni kogu süsteemi, kuid neil ei ole sõnaõigust? Sotsiaalmaks on muutunud lihtsalt riigikassa täitmise pumbaks - sotsiaalmaksu laekub rohkem, kui on vastavad kulutused. Lahenduseks oleks alandada sotsiaalmaksu, et tööandjaid stimuleerida palgatõusule. Inimeste sissetulekute paranedes suureneb ka riigi sisetarbimine. Ainult ekspordile lootes paneme kogu riigi käekäigu sõltuma edust pokkerilaua taga.
Sotsiaalmaksu vähem-laekumine tuleks kompenseerida tulu-ja maamaksu arvelt. Maksude kehtestamine kinnisvarale tagaks ka selle sektori efektiivsema toimimise, sest ei ole siis kasulik varal lasta lihtsalt seista, vaid ta tuleb teenima panna. Maade erastamise käigus langes vara sülle neile, kes teadsid, et see võib seista harimata ja kõrgemalt maksustamata. See oli ebaloogiline lahend, mis toimis hundiseaduste ajal! Selleks et me saaksime kasvõi võrrelda ennast Soome sotsiaalsüsteemiga ning elu Eestis paraneks niimoodi, et seda tunnetavad kõik tavakodanikud ja eriti palgatöötajad- ei saa me läbi ilma maksureformita!
