Brüsseli reaktsioon oli kiire, kuid seda vaid avalduse näol, mis tuli kohe pärast Budapesti rahvasaadikute hääletust. Komisjoni president José Manuel Barroso ja inimõigustega tegeleva Euroopa Nõukogu peasekretär Thorbjørn Jagland kuulutasid taas kord, et põhiseadusparandused „tekitavad muret” õigusriigi põhimõttele, EL-i seadustele ja Euroopa Nõukogu standarditele vastamise asjus ning et nüüd asuvad komisjoni ja nõukogu eksperdid neid parandusi üksikasjalikult hindama.

Kellele kurb tõde, kellele mitte, aga EL-il ei ole nii-öelda ülekäte läinud liikmesriigi kiireks korralekutsumiseks mingeid meetmeid. Siinkohal on eelkõige silmas peetud just kõrvalekaldumist demokraatiast, õigusriigist, inimõigustest ehk neist „liikmesriikide ühistest väärtustest”, mis on loetletud EL-i põhilise lepingu teises artiklis. Nii ongi väidetud, et põhimõtteliselt võiks EL-i liikmeks olla kas või sõjalise diktatuuriga riik – peaasi, et see liikmeks saamisel tingimustele vastaks. Esmakordselt EL-i ajaloos ilmus küll Lissaboni lepingusse säte, mis näeb ette liidust välja astumise võimaluse, kuid välja viskamise varianti ju ei ole.

Ei too midagi kaasa

Peale poliitilise surve ja moraalse veenmise saab komisjon liikmesriigi vastu kasutada rikkumismenetlusi. Kuid selleks peavad olema kindlad tõendid, et EL-i seadusi on rikutud, ning parimalgi juhul võib selliseks menetluseks kuluda aasta. Kuigi komisjonil võib juba olla tõendeid Ungari vastu minekuks, ei tooks see Budapestile niipea mitte midagi kaasa. Ehk nagu ütles üks asjaga kursis olev EL-i ametnik: „Tõestada, et nad on rikkunud seadust, on väga keeruline. Rikkumismenetlus võib töötada ja töötabki, aga see ei ole kiire reaktsiooni vahend.”