Uus paavst ei suuda samuti maailmaga sammu pidada

Uus paavst Franciscus on nime ja muugi mõttes esimene, aga ühtlasi ka viimane, kellelt katoliku kiriku reformimist oodata.

Mõistagi valmistas uue paavsti kiire selgumine maailma umbes 1,2 miljardile katoliiklasele suurt rõõmu. 115 valimisõiguslikul kardinalil kulus napilt kaks päeva ning kolmapäeva õhtul toimunud viienda hääletusvooru lõpuks oli asi selge.

Uueks paavstiks sai Argentina katoliku kiriku juht, Buenos Airese peapiiskop Jorge Mario Bergoglio.

Vaimustus levis kulutulena – Püha Peetruse 266. järglane on mitmes mõttes esimene. Alates kasvõi oma nimevalikust. Endine kardinal Bergoglio otsustas, et ta ei taha olla mõni teine, viies ega seitsmeteistkümnes, vaid valis seni ühegi eelkäija poolt kasutamata nime. Seega Franciscus Esimene.

Lisaks muidugi tõik, et tegemist on esimese mitte-eurooplasega ses iidses ametis. Samuti fakt, et Franciscus alustas kirikukarjääri jesuiitide ordus, kust pole seni ühtegi paavsti sirgunud.

Jälle vanim võimalikest

Mööda ei pääse ka uue paavsti lihtsatest elukommetest. Buenos Aireses eelistas ta piiskopipaleele askeetlikku korterit, kus ta ise endale süüa valmistas (söögitegemine kuulub uue paavsti lemmiktegevuste hulka) ja lihtinimese kombel ise poes sisseoste tegi. Ka lasi ta lahti oma autojuhi ning eelistas asju ajades ühissõidukeid – bussi või metrood.

Ent kui sillerdav tähetolm maha langeb, avaneb pilt katoliku kirikust, mis ei taha sugugi muutuda ja eelistab vastupidi jätkata aina tulutumat võitlust muutuva, modernse maailmaga.

Tõsiasi on, et Bergoglio näol valis kardinalide kolleegium taas kord võimalikest kandidaatidest vanima. Täpselt samamoodi kui 2005. aastal nüüdseks tagasi astunud paavsti Benedictus XVI. Katoliku kirik näitab, et kardab hirmsasti usaldada oma peakarjase hooba nooremate kätte, kelle valitsusaeg võiks tulla pikk ja anda aega muutuste esilekutsumiseks.

Seosed eelmise korraga ei lõppe siin. Väidetavalt oli Bergoglio 2005. aastal Benedictuse valimistel tema peakonkurent, jäädes siis teisele kohale. Nüüdne valik tähendab niisiis, et kirik usaldati mitte parima, vaid endise „paremuselt teise” kätte.

Paavsti valimiste eel taas tärganud lootus, et ehk teeb katoliku kirik seekord otsustava sammu reformide ja moderniseerumise poole, seega tõenäoliselt ei täitu. Selleks arvamuseks annab põhjust asjaolu, et Franciscus I iseloomustatakse kui kiriku ees seisvate kõige suuremate väljakutsete suhtes absoluutset dogmaatikut.

Franciscuse kunagine õpingukaaslane tähendas juba 2005. aastal BBC-le antud usutluses, et temas puudub igasugune reformisoov. „[Bergoglio] oleks paavstina kiriku õpetuses sama kompromissitu kui Johannes Paulus II – olgu siis eutanaasia, abortide, inimõiguste või preestrite tsölibaadi küsimuses.”

Sellesse nimekirja võib lisada Franciscuse suhtumise rasestumisvastaste vahendite kasutamisse (mitte mingil juhul ei tohi sedasi laste saamist takistada) või samasooliste paaride õiguste võrdsustamisse – küsimus, mille puhul ta võitles aktiivselt Argentina valitsuse poliitika vastu. „See on katse nurjata Jumala plaan,” kurjustas ta president Cristina Fernández de Kirchneriga, kui too tegi Argentinas võimalikuks samasooliste abielud.

Just selliste arhailiste ja iganenud õpetuste tõttu kannatab katoliku kirik oma traditsioonilistes tugevates kantsides usklike ükskõiksuse suurenemise all. Euroopas on kirikud tühjad, preestreidki ei jätku. Põhja-Ameerikas kipub katoliku kiriku kahepalgelisus preestrite lastepilastusskandaalide tõttu organisatsiooni lõhkuma.

Ladina-Ameerika, kust uus paavst tuleb, on seni kõige tähtsam katoliku kants. Kuid ÜRO statistika järgi on sealsed fertiilses eas naised sama entusiastlikud rasestumisvastaste vahendite kasutajad kui Euroopa või Põhja-Ameerika omad. Kiriku vaadetele sisuliselt vilistatakse.

Mädaneb peast

Uut traditsiooniliste uskujate lisandumise lootust nähakse Aafrikas, kuid seal pakub katoliku dogmaatikale kõva konkurentsi islamism, mis „õpetab” muu hulgas vajaduse korral naisi kividega loopima, mida ei talu isegi kõige tagurlikum kristlik õpetus.

Franciscuse senise tegevuse põhjal pole neile väljakutsetele vastust loota. On ehk üks koht, kus reformi lootus pole täiesti maha maetud, ja see puudutab Vatikani enda õukonna ehk kuuria reformi.

Kala hakkab ikka mädanema peast ning viimastel aastatel on see pidanud vägagi paika katoliku kiriku juhtimiskeskuse Vatikani kohta. Benedictus XVI tagasiastumise puhul tehti päris tõsiseid oletusi tema ülemteenri lekitatud kuuria siseintriigide mõju üle. Nn Vatileaksi skandaal maalis kiriku tippudest üsna näotult üksteise selja taga ussitava ja intrigeeriva pundi pildi. Sellele võib lisada Vatikani avalikuks saanud rahaprobleemid: eelmisel aastal näiteks lõigati paavstiriigi kurikuulus pangandus ülejäänud maailmast füüsiliselt ära, sest Vatikan ei suutnud kuidagi vaatlejaid veenda, et on puhastanud oma finantssüsteemi rahapesust.

Uuelt paavstilt oodatakse, et ta oma riigi ja õukonna skandaalidest puhastaks. Küsimus, kas Franciscus I seda suudab, on ajanud vaatlejad juba kahte lehte. Mõned arvavad, et tulles väljastpoolt Vatikani müüre, on ta ainus ja õige inimene, kes saaks seda kompromissitult teha. Teised aga viitavad ka sel puhul uue paavsti väga traditsioonilistele seisukohtadele.
Kes ta on?Franciscus I
Sündinud 17. detsembril 1936 Buenos Aireses, Itaaliast pärit vanemate peres.

••Õppis keemiat, kuid valis hoopis vaimulikuseisuse – ordineeriti 1969. aastal jesuiitide sekka.

••Argentinas on väidetud, et olles 1973–1979 sealse jesuiitide ordu pealik, võis ta vaikides heaks kiita 1976–1983 võimul olnud sõjaväehunta korraldatud vaimulike tagakiusamisi. Ise on ta need väited tagasi lükanud, ent Argentina katoliku kirik palus 2000. aastal hunta toetamise pärast vabandust.

••1992. aastal nimetati piiskopiks ja 1998. aastal Buenos Airese peapiiskopiks ehk Argentina katoliku kiriku juhiks.

••Räägib peale hispaania keele vabalt itaalia ja saksa keelt.