Eesti Päevaleht Süürias: riik, kus töövahend on Kalašnikov

Kaks aastat on möödunud Süüria kodusõja algusest. Esimese Eesti ajakirjanikuna konfliktikoldesse jõudnud Priit Simson kirjeldab elu ülestõusnute kontrolli all olevas Tel Abyadi linnas.

Kui jõuan Türgi–Süüria piiripunktist läbi ja lähima linnakese Tel Abyadi keskväljakule, algab seal Süüria ületõusu teise aastapäeva tähistamine nagu tellitud. Päike sirab, tuul lõõtsub, kangastele pandud ja asfaldile laotatud paarikümne lastejoonistuse paigal hoidmine nõuab üha raskemaid kive.

Põnevaim neist joonistustest on Süüria ülestõusnute lipu värvides lambakari, igal utel kolm värvi peal ja kolm tähte seljal. Muidu aga ikka: tankid, lennukid, Vaba Süüria Armee lipud, kiri „Freedom” – „Vabadus”. Üsna silmatorkav riigis, kus väga vähesed räägivad inglise keelt. Kuid just see ongi praeguse Süüria võlusõna. Poodiumile pandud masinas käivitub idamaiselt rütmikas fonogramm, laval oleva noormehe suust voolab laulu tuline oja. „Hur-hur-hurriye…” – „Va-va-vabadus…”

Kõik teavad sõnu, kõik plaksutavad käsi, lipud lehvivad, rahvas tantsib kaelakuti koos. Iraan, Hezbollah’ juht Hassan Nasrallah ja teised praeguse režiimi toetajad, kõik saavad ületõusnute laulult oma jao. „Kao ruttu minema, Bashar” („Yalla Erhal Ya Bashar”) on Süüria suur hitt. Süüria rahva umbusust välisriikide vastu annab tunnistust seegi, et Bashari nimetatakse laulus muu hulgas ka USA agendiks. Ülestõus ei tähenda seda, et süürlased oleksid valmis USA või koguni Iisraeli vastu sõbralikumaks muutuma.

Pidupäev jätkub endise koolimaja saalis, kus esimese käiguna näidatakse ingliskeelsete subtiitritega Youtube’i videoid. Eredaim neist on viie-kuueaastase roosasse riietatud tütarlapsega, kes lehvitab lippu ja soovib, et Jumal president Assadi maha võtaks.

Järgnevad sketšid, mille osatäitjateks on Vaba Süüria Armee võitlejad. Liba-Bashar saabub lavale, kaasas nahkjopedes kiilaspead, kes lärmaka pealtvaataja publiku seast üles nopivad ja tagaruumidesse toimetavad. Lava tagant kostva lasu puhul on kindel üks: siin teatris kasutatakse päris püssirohtu. Lõpuks kistakse suur osa rahvast, kui ehk kõige väärikamad välja arvata, lavale ja vihutakse veel natuke kaelakuti tantsu.

Tel Abyad, esimene ülestõusnute kätte läinud piiripunkt, on juba mitu kuud elanud suurema vaenutegevuseta. Sõjategevus käis siin septembris-oktoobris, viimane valitsusvägede korraldatud õhurünnak toimus kahe kuu eest. Sõjamoona vedeleb siin ja seal ikkagi ja veel kahe nädala eest sai mitu last plahvatuses surma ja hulk haavata.

Kolleeg kaebas

Saan tuttavaks noore õpetajaga, kellel on läänemaailma jaoks sümboolne nimi – 22-aastase Osamaga. Õigupoolest räägib ta õpetajatööst minevikus, sest hoolimata vaenutegevuse lõpust piirkonnas on koolid ikka veel kinni. Osama on lõpetanud Damaskuse ülikooli inglise keele ja kirjanduse eriala, kuid praegu ei paista tal mingit püsivamat tööd olevat.

Riigi pealinna Damaskusesse ta minna ei julgeks. Ilmselt ärataks liiga palju tähelepanu juba ainuüksi ülestõusnute käes olevast linnast tulek. Seda enam, et ta suhtleb inimestega, kellest on teada, et nad ajavad valitsusvastast asja. „Meil olid siin Tel Abyadis mõned tudengid, kes õppisid Latakias, rannikul. Ja kui nad Latakiasse läksid, siis järgmine hetk võtsid nende telefoni vastu juba isikud, kes ütlesid, et nad on salateenistusest ja et nad lõid need tudengid maha,” räägib Osama.

Osama pole repressioone oma nahal tunda saanud, küll aga tema kolleeg, poliitiliselt sõnakaks muutunud noor geograafiaõpetaja, kes sattus salapolitsei kätte. „Tal on pikad juuksed ja teda veeti juukseidpidi mööda koridori, mõnitati ta ema ja õde, peksti siia, siia ja siia,” osutab Osama eri näopiirkondadele. Nüüd on noorest geograafiaõpetajast saanud Vaba Süüria Armee snaiper, kes teenib sadakond kilomeetrit eemal Raqqah’ linnas. Mõne nädala eest lükati seal pikali praeguse presidendi isa, Hafez al-Assadi kuju ja pagendati ka tema poja võim.

„Tema peale kaebas noor naisõpetaja, kes õpetas meil filosoofiat. Ometi oli ta olnud kogu aeg üks meie seast!” on Osama jahmunud. Kui Vaba Süüria Armee Tel Abyadis salapolitsei maja enda kätte sai, võis seal noore õpetajanna raporteid lugeda. Kuid pealekaebaja oli selleks ajaks juba põgenenud rannikupiirkonda, kus võimutsevad Assadi valitsusväed ja elab rohkem tema islami usulahu kaaslasi – alaviite.

Esitan Osamale küsimuse, mille olen esitanud paljudele süürlastele: millise riigi sarnaseks peaks Süüria saama? Nagu Saudi Araabia? Türgi? Või nagu Egiptus? „Kindlasti mitte Saudi Araabia!” raputab ta pead. „Nagu Egiptus. Me oleme kõige rohkem Egiptuse moodi.” Miks mitte nagu Türgi, pärin. Liiga uskmatu? Osama naerab, aga paistab nõustuvat. Kes peaks seda ettekujutust ellu viima? Loetlen lääne lemmiklapsi, Süüria valitsusvastaseid intellektuaale ja kristlasi nagu Michel Kilo, kes kirjutab lääne lehtedes. Või George Sabra. „Neil pole viga. Aga ma ei usu, et olulise mõju saavutaks keegi, kes on peamiselt välismaal.”

„Esindame inimsust”

Istume jalga puhkama poliitilise noorteühenduse ruumidesse, kus tegeldakse ka abijagamisega. Teine noormees, pikemat kasvu Wael viib jutu ühendusele Jabhat al-Nusra. See on rühmitus, mida analüütikud seostavad al-Qaidaga ja mis on rangelt islamistlik. Nende kaubamärgiks peetakse ka enesetapurünnakuid. „Türgi pole meid relvastusega tegelikult kuidagi aidanud,” kurdab mõnevõrra ilmalikuma Vaba Süüria Armee poole hoidev Wael. „Meile ei anna keegi relvi, aga al-Nusral on relvad ja raha ning sellepärast nad ongi mõjukad.” Muslimiäärmuslastele annavad raha välismaised jõukad ja religioossed toetajad, eraisikud. Wael näeb välja suhteliselt ilmalik, relvastamata.

Hetke pärast astub ruumi noormees, kelle pea ümber on must rätt, seljas mustad rõivad ja käes kokkukäiva kabaga Kalašnikovi automaat. „Mahmoud. Ta on Jabhat al-Nusrast,” sosistab mu vestluskaaslane Wael. Kohe puhkeb ruumi kogunenud noormeeste seas hoogne poliitiline vaidlus. Pool tundi hiljem saabub ruumi veel üks noormees mustades rõivastes, rätt näo ees ja Kalašnikov käes. Puhume paar sõna juttu (tema inglise keel on laitmatu) ja ta võtab räti näo eest. Paljastub süvamuslimi habemepuhmas. Keda te esindate, küsin. „Inimsust,” jääb ta salapäraseks.

Kokkusaamine lõpeb ja me sõidame mootorrattaga Osama juurde ööbima, sest linnakeses pole hotelli ja sõda on ümbruskonnas pakutavaid öömajasid kõvasti hõrendanud. Telefon näitab Türgi võrku, siin on veel hea levi. Järsku kõlab paarisaja meetri kauguselt automaadivalang. Siis veel üks. Valitsusvägesid ei peaks läheduses viibima. Ju siis hakkas mõnel sõduril postil igav.
Julgeolekutöötaja soovitus: tehke endale uued lapsedKõik sai alguse kaks aastat tagasi märtsis Süüria lääneosas paiknevasse Daraa linna ilmunud grafitist. Teistes riikides lõkkele löönud araabia kevad pani 2011. aasta algul meeleolu pulbitsema ka Süürias. Salk noormehi kirjutas seinale valitsusvastase grafiti ja veidi aja pärast olid nad julgeolekujõududel pihus.

Julgeolek tegutses jõuliselt. Sõrmeküüned kisti ära. Tabatute hulgas oli mõjukate kohalike perekondade lapsi. Kui emad julgeolekutöötajatega ühendust võtsid, teatati neile midagi umbes sellist: „Te ei saa oma lapsi tagasi. Minge tehke endale uued. Ja kui teie kasutud abikaasad sellega toime ei tule, siis tulge siia ja me saame ise hakkama.” Edasine on juba meeleavalduste ja nende tulistamise lugu. Praeguseks hinnatakse sõjas tapetute arvuks 70 000–90 000 ja oma kodudest on põgenenud ligikaudu miljon inimest.IntervjuuSüüria poiss: ma pole seitse kuud koolis käinud

13-aastane Hashim parandab piirilinnas Tel Abyadis kingi ja igatseb kooli, et saaks käia matemaatikatunnis.

••Kaua sa siin juba kingi parandad?

Täna alustasin hommikul kell kaheksa. Teen veel kella kahe või kolmeni. Selle töö peal olen olnud umbes aasta.

••Mida su pere teeb?

Isa on seitse aastat surnud, aga meie eest hoolitseb vanem vend. Tema on küll ratastoolis.

••Millal sa viimati koolis käisid?

Seitse või kaheksa kuud tagasi (kopsib kingi edasi – P. S.).

••Kas sa igatsed sinna?

Väga. Mulle meeldisid matemaatika ja araabia keel. Aga poistega jalgpalli mängida saab seal ka.

••Kelleks sa saada tahad?

Inseneriks. Selliseks, kes maju ehitab (võtab parandusse järgmise paari naistekingi – P. S.).

••Kas sa tahaksid elada kusagil mujal kui siin?

Tahaksin käia Saudi Araabias.