„Tule palvetama.” Keset ööd seisab mu voodi kõrval M-16 automaadiga mees, habemik mustas, ja tahab, et ma Süüria islamirühmituse Jabhat al-Nusra võitlejatega päikesetõusu eelseks palvuseks ühineksin.
Suudan unisest peast vastu ajada, et ma olen kristlane ja ajakirjanik ning minusse see kõik ei puutu. „Sorry!” ütleb habemik ja ma pääsen kergelt. „Aga see? Kas ta on araablane?” osutab habemik jumalasõdalane kõrvalvoodile. Tõepoolest. Seal puhkab kui talleke al-Arabiya, Dubais paikneva telekanali korrespondent, süürlane Jomaa. Siiani on ta kõiki koridorist kõlanud üleskutseid eiranud, kuid nüüd tal pääsu pole.
Hoolimata sellest, et Jomaa on muslim, pole viis korda päevas
palvetamine tema stiil. Ta on selleks liiga ilmalik. Ometi ajab ta
püksid jalga ja tatsab läbi uneähma palveruumi poole. Viibime Süürias
Raqqah’ linnas, mille valitsusvastased kolme nädala eest üle võtsid, ja
oleme islamirühmituse Jabhat al-Nusra kasarmus, kus oli enne hotell.
„Kas
selline hakkabki olema Süüria tulevik?” küsin al-Arabiya mehelt
hommikul sundpalvetamise kohta. „Jah, hakkab küll,” ütleb ta, hääles
kõlamas justkui paratamatustunne. „Aga nemad [Jabhat al-Nusra
islamivõitlejad – P. S.] vähemalt võitlevad, keegi peab ju Assadi
režiimi kukutama. Teised võitlevad Facebookis. Ma ei saa aru, miks
mitmed opositsioonitegelased on välismaal. Miks nad Süürias pole?”
Ebavõrdne relvastus
Jabhat
al-Nusra on põhiline takistus, miks lääneriigid pole nõustunud Süüria
valitsusvastaseid relvadega varustama, jättes nad ebavõrdsesse seisu
võrreldes president Bashar al-Assadi vägedega, mida varustab relvadega
esmajoones Iraan. Süüria ülestõusnud on jagunenud kahte suuremasse
leeri. Üks neist on Vaba Süüria Armee, eri harusid ühendav
katusorganisatsioon, mis võitleb kolmevärvilise ja kolme tähega lipu
all. Jabhat al-Nusra aga on mustavärvilise islamilipu all, olles end
küll deklareerinud Vaba Süüria Armee liitlasena, aga mitte osana.
