Elu Süüria islamivõitlejate kasarmus käib pommide kõmatuste ja tärina keskel
Süüria kodusõjas Raqqah’ linnas unistavad mässulised islamiriigist, kirjutab ajakirjanik Priit Simson sõjatandrilt.
Suudan unisest peast vastu ajada, et ma olen kristlane ja ajakirjanik ning minusse see kõik ei puutu. „Sorry!” ütleb habemik ja ma pääsen kergelt. „Aga see? Kas ta on araablane?” osutab habemik jumalasõdalane kõrvalvoodile. Tõepoolest. Seal puhkab kui talleke al-Arabiya, Dubais paikneva telekanali korrespondent, süürlane Jomaa. Siiani on ta kõiki koridorist kõlanud üleskutseid eiranud, kuid nüüd tal pääsu pole.
Hoolimata sellest, et Jomaa on muslim, pole viis korda päevas palvetamine tema stiil. Ta on selleks liiga ilmalik. Ometi ajab ta püksid jalga ja tatsab läbi uneähma palveruumi poole. Viibime Süürias Raqqah’ linnas, mille valitsusvastased kolme nädala eest üle võtsid, ja oleme islamirühmituse Jabhat al-Nusra kasarmus, kus oli enne hotell.
„Kas selline hakkabki olema Süüria tulevik?” küsin al-Arabiya mehelt hommikul sundpalvetamise kohta. „Jah, hakkab küll,” ütleb ta, hääles kõlamas justkui paratamatustunne. „Aga nemad [Jabhat al-Nusra islamivõitlejad – P. S.] vähemalt võitlevad, keegi peab ju Assadi režiimi kukutama. Teised võitlevad Facebookis. Ma ei saa aru, miks mitmed opositsioonitegelased on välismaal. Miks nad Süürias pole?”
Ebavõrdne relvastus