Evelin Samuel: Kuidas lapsi kasvatada?
Väiksem laps nõudis, et tema tahab kindlasti tõukerattaga sõita. Mulle tundus mingil põhjusel, et tõukeratas pole talvises aias sobilik sõiduvahend – jääb lumme kinni või läheb rooste. Torsten on erinevalt vanemast vennast aga kange nagu juurikas ning tõukerattast sai kohe ettekääne põhimõtteliseks enesekehtestamiseks. Tema tõstis kisa. Mina ei lubanud tõukeratast võtta.
Hetk hiljem vuras Torsten tõukerattaga täiesti edukalt mööda aeda ringi. Kust ma võtsin selle, et tõukerattaga ei saa talvel sõita? Ja kuna minu argumendid, et lumes ei saa sõita, said ümber lükatud, siis kas peaksin olukorraga leppima või nõudma, et ratas viidaks kuuri tagasi, et kehtestada end lapsevanemana? Millise signaali annab kumbki otsus lapsele?
Kui ma tahan, et laps võtaks (mõistlikkuse piires muidugi) vastutuse enese heaolu eest tulevikus enda kanda ja oleks erinevates elusituatsioonides loov, mitte ei jääks ootama, kuni keegi käsu annab või vajaliku kandikul ette toob, tuleks anda lapsele piisavalt otsustamisvabadust. Kui ma tahan aga, et laps kuulaks mind edaspidigi, et vältida ohtlike või ebasobivate olukordade tekkimist (nt tänaval), et ta oleks edaspidigi kindel minu otsusekindluses, tuleks mul ennast kehtestada. Kui ma aga teen seda põhimõtteliselt ja jõuga, andmata muutunud olukorrale (lumes saab sõita küll) võimalust, mida teeb see lapse usaldusega oma ema vastu? Kas ta hakkab siis edaspidi kõike salaja tegema? Või mis saab loovusest või lapse otsustusvõimest tulevikus?
Dr Martin Seligman, kes tõi maailmale õpitud abituse mõiste, intervjueeris aastate jooksul tuhandeid inimesi ning jõudis järeldusele, et õpitud abituse sündroomi all kannatab koguni 80% inimestest. Teisisõnu tunneb 4/5 inimestest, et nad pole suutelised püstitatud eesmärke saavutama ega oma elukvaliteeti parandama. Põhjuseks on lapsepõlves või noores eas kogetud allasurutus ja kriitika.
Kas minu lapsed kuuluvad täiskasvanueas samuti selle 80% hulka või suudan ma siiski neid toetada nii, et nad oleksid edaspidigi niisama loomingulised ja terased sellid nagu praegu?
Lõputult on räägitud ka sellest, kuidas lapsed peavadki oma piire ja lapsevanemaid testima ning ebamääraste piiride või nende puudumise korral tunnevad lapsed end ebakindlalt. Samuti muutvat piiride puudumine lapse teistega mittearvestavaks despoodiks. Aga kuhu täpselt oleks mõistlik need piirid seada?
Üks klassijuhataja nentis, et ega lapsi tegelikult kasvatada polegi eriti võimalik. Tema loodab, et suudab poisse aeg-ajalt mõne puusanõksuga õigesse suunda lükata.
Olin vea teinud kohe alguses, keelates Torstenil ratast võtta. Miks poleks ta võinud selle üle ise otsustada? Imetlen alati inimesi, kes võtavad aega vastamiseks. Ehk leidub siiski veel mõni võimalus, et lahendada olukord ilma ühegi negatiivse tagajärjeta?
Palusin Torstenil ratta seekord kuuri tagasi viia. Lubasin, et kui ta järgmisel korral ilusti küsib, mitte ei jonni, võtame ratta kindlasti välja. Endale lubasin, et võtan järgmine kord aega mõtlemiseks ja vastamiseks. Veel lubasin endale edaspidigi vigu teha, sest tõenäoliselt on täiuslik lapsevanem kõige hullem, mis saab lapsega juhtuda. Kasvagu nad ikka ise, hella puusanõksu suunamise abiga.
Autorist
Evelin Samueli (37) küllap kõige kuulsam roll on olnud eurolaulikuna, kui ta tõi 1999. aastal Jeruusalemmast koju kuuenda koha. Viimastel aastatel on ta aga olnud tegev ajakirjanduses, muu hulgas Tervis Plussi peatoimetajana. Evelin on kahe lapse ema.
