Häda algab nii võimurite kui ka paljude tööandjate puhul ülbest suhtumisest. Loodan siin noortele, ka neile, kes praegu ilmapidi laiali, kuid oma koduigatsust ei häbene. Mu vanem poeg rääkis mõtlemapaneva loo vana-aastaõhtust Inglismaal Liverpoolis, kuulsa biitlite hotelli baaris, mille ülevaatajaks oli ta äsja saanud. Linnas ei sõitnud alates kella seitsmest enamik busse, kuna ka bussijuhid on inimesed ja tahavad õhtu koos perega veeta. Baaris teatati, et kolmveerand kaheteistkümnest veerand üheni ei teenindata kedagi, kuna baarmenid, keda oli kokku neli, tahavad rahulikult uue aasta puhul maha istuda ja klaasikese šampanjat juua.

Vabadus tähendab õigust välja öelda, mida mõtled. Mind ei häiri, kui keegi südametäiega kirub asju, mida mina õigeks pean. Mulle meeldib arvamuste paljusus. Itsitan isegi rõõmsalt eluterve iroonia puhul, tabagu see keda iganes, olgu või mind ennast. Just avalik irvitamine selle raisus sovetiriigi üle, mida minu põlvkond varjamatu mõnuga tegi, õõnestas müüri nii muredaks, et viimne varing oli vaid aja ja tuule küsimus.

See, kes suure suuga seletab, et ENSV ajal oli elu parem, on lihtsalt loll või tõbras. Kas tõesti on meie hulgas inimesetaolised olendid, kes rasvast tilkuva lõuaga vaataksid tuimalt pealt, kuidas tema naabrid loomavagunisse lükatakse, punaväelane noorpõlvepruuti vägistatab ja sugulane kuklalasust kraavi kukub? Kõlab ehk kirgede kütmisena, kuid see kõik on ju tegelikult toimunud, päriselt olnud.

Tolgused tüüri juures

Hinnang meie erakondadele on hetkel õigustatult kriitiline. Liiga palju tolguseid on tüüri juurde lastud. Üha enam paistavad Reform ja Kesk kaklevate kaksikutena, kes on üles kasvanud kommunistist kasuisa käe all. Sõnades seda türanni vihates, samas tema õpetusi hoolega järgides. Ehmatav on ka IRL-i valedemerre vajumine. Sotside sotsiaalpoliitika põhisuundi toetades häirib mind nende ülepüüdlikkus nii venelastele kui euroliidule pugemises.

Ometi ei arva ma, et erakonnad on olemuslikult paariad, kes tuleks laiali peksta. Ärgem unustagem, et mitte üheski Euroopa demokraatlikus riigis pole paremat süsteemi välja mõelda suudetud. Mingi „kõva käe” poliitika nõudjad pole ajaloost midagi õppinud ning veel hullem – nad ei saa aru, et tänases infoühiskonnas pole võimalik suid lukku taguda.

Olen üha enam õppinud usaldama oma poegade põlvkonda, kes sündinud kaheksakümnendate teisel ja üheksakümnendate esimesel poolel. Nende pääsemine kommunistlikust ajupesust on kingitus. Neile pole võimalik enam pähe istuda. Kunagi võtavad nad üle ka meie riigi, sest nagu teada, on asendamatuid kõik kalmistud täis. Loodan, et nad julgevad ebaõiglusele vastu hakata, julgevad streikida, julgevad endaks jääda. Olgu või eksides. Priiust põlistades pole põlvitada vaja.

Jüri Leesment lõi koos Alo Mattiiseniga enamiku Eesti laulva revolutsiooni aegseid laule („Ei ole ükski ükski maa” jpt). Alo Mattiisen kirjutas muusika, Jüri Leesment sõnad.