Eelmisel nädalal tuli Kerli Kõivul pärast viieaastast vaheaega välja uus album „Utopia”.

Senise unenäolise muinasjututüdruku asemel astub kuulajate ette peotüdruk Kerli.

Ent fantaasia-Kerli pole kuhugi kadunud. Hiljuti leidis ta tee kultusrežissööri Tim Burtoni filmi „Alice imedemaal” ja multifilmi „Frankenweenie”. Kerli lubab, et muinasjutt jätkub tema kunagi ilmuval kolmandal plaadil. Tema muusikastiili on keegi kriitik nimetanud bubblegum goth’iks ehk „mullinätsu gootiks”. Kerlile meeldis väljend sedavõrd, et on selle oma muusika iseloomustamiseks kasutusele võtnud. Los Angeleses elava Kerli tegemiste uurimiseks ja hommikukohvi harjumuste selgitamiseks sain ta telefonile, kui Eestis oli kell kümme õhtul ja Kerli juures kell kaksteist päeval.

Energia lakke!

Ärkasin täna kell 8.55 ja tegin hiiglasliku kohvi. Ma olen suur-suur kohvifänn. Viimase kahe tunni jooksul olen kummutanud liitri kohvi. Mulle meeldib, kuidas kohv lööb energia lakke. Kui on vaba päev, mida ei juhtu tihti, siis püüan kohvi mitte juua ja anda kehale puhkust. Kohustustest vabal päeval kirjutan muusikat – see on kõige-kõige mõnusam, seda tahaks teha kogu aeg. Mul on nagu tähelepanuhäire: mulle meeldib kirjutada pool tundi laulu, seejärel nokitseda pool tundi kleidi kallal, värvida juukseid, siis kirjutada laulu edasi – võtta palju asju korraga töösse. Ma tahan üksi olla ja mul on väga vaja oma aega, mil mind keegi ega miski ei sega. Teen teinekord igasugu hulle asju, aga teen neid enamjagu üksi.
Muusika kirjutamiseks ei ole vaja oodata erilist hetke – elu ja töö ja muusika kirjutamine on ühte sulandunud. Mõnikord pärast kontserti jõuan koju kell kolm öösel ja hakkan kirjutama. Hindan inspiratsioonihetki, elamine ongi loominguline tegevus.