Pommiplahvatuse järel on massiline hüsteeria Bostoni terroristide paremuselt teine relv
Hiina vanasõna ütleb, et peaksime küsima, mida vaenlane tahab, et teeksime. Bostoni terrorist otsib meediatähelepanu, reaktsioone ja kättemaksu.
Ma tean, kes päris terroristid on. Keegi neist pani Bostoni maratonil plahvatama pommi, mis tappis kolm inimest ja vigastas 176. Selliseid asju juhtub üle maailma pidevalt. Neile, kes on valel ajal vales kohas, on tegemist isikliku katastroofiga.
Need on mõttetud mõrvad, mida ei saa kutsuda terrorismiks. Mis neist terrorismi teeb, on ülejäänud maailma jooksuga ruupori ulatamine kurjategijatele. Mõrvad on suurendatud tuhandekordseks, uuesti ette mängitud, detailselt kirjeldatud, analüüsitud ja saadetud igasse kodusse. Plahvatusest tekib massipsühhoos, mis annab hoogu hirmule, et juhtunu võib korduda ning nõutakse drastilisi vastumeetmeid. Vägivallatsemine, mis ei vääri tähenduslikkust, saab selle.
Margaret Thatcheri mälestusteenistuse toimumine vaadati julgeolekuteenistuste poolt üle nagu oleks Bostonis juhtunu järsku muutnud Londoni ebaturvaliseks. Pühapäeval toimuva Londoni maratoni üle käib samasugune julgeolekuline arutelu. Ametnikud pidid selle ära jätmist eitama. David Cameron pidi sõna võtma. Boris Johnson pidi sõna võtma. Kas Bostoni terrorist oleks osanud tahta paremat preemiat?
Kuulsin üht raadioreporterit ütlemas, et spordiüritustel on äärmiselt raske turvalisust tagada. See ei ole „äärmiselt raske” – see on võimatu. Kuid kes seda öelda julgeks, kui suur terror hiilib ringi ja on 24h uudistekanalites.
Terrorismile annab jõudu läänelik ülilegaalne vägivaldne reaktsioon. Demokraatia tegutsemine enesekaitse sildi all võib küll erineda arutu džihadisti raevutsemisest, kuid Ameerika on viinud „terrorismivastase sõja” konkreetsest alast välja ning põhjendab selle sildi all droonirünnakuid ja tapmisi ka muudes piirkondades. Selliselt vaadatuna on see justkui loa andmine suvaliseks vägivallatsemiseks.
Pakistani või Jeemeni külaelanikele, kelle külad droonirünnakutes maalt pühiti, on sisutühi fakt, et nende ohverdamine „ei olnud plaanitud”. Nad on sama surnud kui Bostoni ohvrid. Kui Ameerika külvab õhust terrorit, võtavad islamistid endale õiguse sama teha maapinnal.
Terror igapäevastub
See kõrgendatud tundlikkus terrori vastu on muutunud igapäevaseks. Suurbritannias ei saa rongis olla kümmet minutitki, ilma et valjuhääldist ei kästaks meil „raporteerida kahtlastest objektidest või inimestest politseile”. Ehe Suur Vend, kahtluse ühendumine. Londonis Westminsteri või Kensingtoni linnaosas jalutades on garanteeritud kohtumine automaatrelva kandva politseinikuga. Võib-olla nad lihtsalt uhkustavad, kuid mis põhjusega? See on muutunud normiks.
Mitte midagi ei takista inimesi pomme panemast. Anarhistid, vabariiklased, džihadistid ja fanaatikud on seda teinud dünamiidi leiutamisest saati. Nende vastu on parim võidelda vaikse spionaažiga dissidentlikes kogukondades. Vastasel juhul peame akspteerima, et vabas ühiskonnas elamine ja liikumine on risk. Seda eriti sellistes riikides nagu Suurbritannia ja USA, kes nõuavad omale õigust öelda, kuidas maailma juhtima peaks.
Hiina vanasõna järgi peaksime alati küsima, mida vaenlane kõige rohkem tahaks, et me teeks. Terrorist tahab kõige rohkem, et annaksime talle avalikku tähelepanu, reaktsioone ja kättemaksu. Meedia on ruuporiks. On väga suur vahe pommirünnaku ajakirjandusliku käsitlemise ja selle seinast seina ulatuva kajastuse vahel. Selle nädala jooksul on meedia väga heldelt valanud õli terrori tulle ja taganud peaaegu lakkamatu kajastuse. Kui küsiti Bostoni pommiplahvatuse tähenduslikkuse kohta, ütles terrorismiekspert Rick Nelson BBC-le: „See, et me rääkisime sellest”.
Kõige mõistlikum märkus tuli Valgest Majast, kui USA president Barack Obama keeldus isegi korraks kasutama sõna „terrorism”. Mis head see teeks? Maailm karjus 9/11 ja see oli kõik. Pommiplahvatuse järel on massihüsteeria terroristide teine parim relv. See laeti, seati sihile ja tulistati. Nüüd jääb oodata, et mõni hull õnnistaks meid oma sõnumiga ja muidugi kanname seda üle kogu maailmas.
Päev enne Margaret Thatcheri matust meenutan ma kõige julgemat asja, mida olen näinud poliitikut tegemas. Paar tundi pärast tapmiskatsest pääsemist aastal 1984, vahetas Thatcher riided, hiilis konverentsiruumi ning pidas kõne, mis vaevu mainis hetk tagasi juhtunut. Thatcher näitas eeskuju tänapäeva kartlikele, kössi tõmbavatele, ülekaitstud ja riske vältivatele poliitikutele.
© Guardian News & Media 2013
