Homses laupäevalehes LP Merle Randma-Aru: üksiolemist ei maksa karta!

Kunagine Eesti Televisiooni armastatud diktor Merle Randma-Aru peab Kalamajas Boheemi kohvikut ja vanalinnas Populari ning utsitab naisi olema rohkem ettevõtlikumad, iseseisvamad ja julgemad.

Seltskonnas on temast võimatu mööda vaadata. Kui Merle Randma-Aru (59) astub ruumi, pöörduvad pilgud tema poole. Ja mitte ainult meeste, vaid ka naiste omad, sest tema stiilne olek on kaugele näha – tuhkblond poisipea, erkpunased huuled, elegantne kostüüm ning 164-sentimeetri pikkuse juures vaid 50 kilo kehakaalu, ning seda kõike 60-aastaselt! Tehke järgi või makske kinni.

Kui vanalinna Populari kohvikusse temaga kohtuma lähen, astun Viru tänava lillemüüjate juurest läbi ja valin merleliku lille - pika jõulise varrega veripunase roosi. Sest just täpselt selline – uhkes üksiolemises ja silmipimestavalt ere – Merle Randma-Aru ongi. Ja sugugi mitte suu peale kukkunud. Kunagi kauges minevikus põhjustas ta revolutsiooni, tulles seltskonnaajakirja Kroonika kaanele väga avameelse isikliku looga. Pärast seda lugu polnud oma kohta otsiva ajakirja jaoks enam miski endine.

3. mail ümmargust sünnipäeva tähistav Merle sõidab intervjuule bordoopunase vintage-Jaguariga, Jackie Kennedy stiilis süsimustad prillid ees ja erepunane naeratus huulil. Me pole kaua kohvikulaua taga kohtunud, rõõm on mõlemapoolne ja jutuajamine mitmetunnine.

Privaatsest diktoristuudiost, kus selge diktsiooni kõrval oli ainus nõue olla värske ja ilus, sukeldusid ärisse, kus armu ei anta ja ellu jäävad vaid tugevamad.

Minu elumoto pärineb Sokrateselt: püüa jõuda järgi neile, kes on sinust kaugele ette jõudnud ja ära oota järgi neid, kes on jäänud sinust kaugele maha. Alates 1998. aastast, kui lõime koos tollase sõbra ja äripartneri Eduard Klasiga (Saksa telekanali Deutsche Welle ajakirjanik – I.V.) firma Klas Kinnisvara, oli see kõik firma tegevjuhi ja juhatuse liikmena minu õlul. See firma töötab edukalt siiamaani, on omaniku käes, kes toimetab ilma minuta nüüd rahulikult edasi. Eduardile kuulub see Vana-Viru tänava maja, kus praegu pojaga kohvikut peame, ja kuna see on perekonnavara, siis oli aus ja õiglane jääda nende liistude juurde, mille ise valisin. Kui midagi teen, mõtlen alati viis-kümme aastat ette, et juhul kui midagi peaks elus juhtuma, siis kinnisvara pinnal omavahelisi probleeme ja vaidlusi ei tule. Võtsime pojaga selle kohviku üüripinnale ja oleme väga rahul.

Sinu suhe Eri Klasi lähisugulase Eduard Klasiga on tänaseks läbi ja jätkad iseseisvana nii äris kui elus?

Tegelikult elasin ma ju üksi ka sel ajal, mil Eduardiga suhtlesime. Kui inimene viibib Eestis kuu aega aastas, ei saa seda nimetada kooseluks. Meie mõlema kirg ja huvi oli reisimine, samuti muusika ja kontserdid. Kui ta oli siin, käisime kontserdil ja koos väljas. Muidu oli aga rohkem töösuhe.
Mulle meeldib väga üks ütelus Scott Fitzgeraldi romaanist „Sume on öö“ (Merle tsiteerib paberilt): „Leidsin oma esimese pähkli, mis puremist tasub. Proovi oma pähkel katki hammustada ja ükspuha, kuidas see asi ka lõpeb, katsu sellest midagi õppida. Kahju ei tee see kogemus mingil juhul, ka siis mitte, kui see sinule või teisele valu toob. Sest kuigi sa oled tüdruk, seisad sa oma jalgel nagu mees.“ Kas pole ilusasti öeldud? Suhe võib teha valu ja sind lahku viia, aga sa pead olema tugev ja jääma alati jalgadele.
Olen kogu elu teadnud, et mul peab olema oma asi ajada, et mitte kellestki sõltuda. Naudin ise hakkama saamise tunnet.

Oled uuendusliku mõtlemisega, sest sinu vanuses naised on enamasti majanduslikult oma meestest sõltuvad ja loodavad nende peale.

See on üks suur viga, mille naised teevad. Kui edukas mees on kõrval, on väga tore. Minul ei ole olnud kunagi edukat meest kõrval, olen ise end üles töötanud. Mul ei ole olnud inimest, kes annab hommikul rahanutsaka pihku, et ela nüüd. Mul on olnud alati oma rahakott, olen kõik asjad endale ise ostnud, pole mingeid kingitusi saanud. Olen ise kinkinud välismaa reisi mehele, mitte vastupidi.

Naised muretsevad liiga palju. Muretsemine ei tee aga homsete tegemiste raskust kergemaks, vaid teeb olemise praeguses hetkes raskemaks. Ei saa lahendada olukordi ette, mida ei ole olemas olnud. Kui sellest aru saad, ei lõhu sa enam oma keha muredega. Ka mul on tuttavaid, kes ütlevad, et ei saa mehe juurest ära minna, kuigi mees joob ja peksab, sest julgusest jääb puudu. Ja kindlasti ka tahtest. Ütlen sellises olukorras naisele, et tee endale plaan ja mine siis. Miks sa kannatad, iseseisvu ometi! Seda nuttu ja hala mina kuulata ei viitsi. Siis olgu ja elagu rahulikult oma luuserist või joodikust mehega, kes aeg-ajalt peksab. Naise elu on iseenda teha. Väga kurb, kui ei ole julgust ega võimalust ja pole kusagile minna, aga tuleb astuda esimene samm ja uskuda endasse. Ei pea nägema enda ees kogu treppi, kogu järgnevat elu, vaid ainult esimest astet. Tuleb astuda esimene samm ja kõik läheb edasi nii, nagu minema peab.

Loe pikka intervjuud juba homsest laupäevalehest LP.