RAAMATUKATKEND: Kristjan Sander "Õhtu rannal"
Kolmevalitsus
5:58
Valter Ambrosius III ärkas, kui ribakardinaist läbi tunginud päikesetriip üle tema näo libises. Hetke hõljus ta une ja ärkveloleku piiril, siis lõi silmad heleda lae poole lahti ja sirutas ennast selgroolülide naksudes.
Ta oli millegipärast virgunud paar minutit varem kui tavaliselt, aga Irene oli juba läinud. Mees soovis endale õnne, tõmbas unemasina peast ja vibutas jalad nõtkelt voodist välja. Ribakardinat puudutamata piilus ta läbi kitsa prao tänavale. Kõik oli veel vaikne, kaugel all veeres vaid mõni üksik varajane auto. Puud seisid alles jaheda hommikupäikese all liikumatult ning nende lehed läikisid kastest.
Ta pöördus toa poole ja marssis duši alla. Pildid seintel olid veel vanad: kõhn blond naine, nende endiga võrreldes hiiglaslikuna tunduva jalgpalli ümber kohmitsevad kassipojad, mingisugune igivana maja puude all. Kuum dušš pani iga tema närvilõpme sekundiga kirvendama. Ta pesi pead, uhtis šampooni maha ja läks ennast suure rätikuga kuivatades tuppa tagasi. Veetilgad imbusid hetkega põrandakattesse ja jätkasid nähtamatutena oma teekonda kanalisatsiooni suunas. Seintelt vaatasid teda üle Rooma-aegse silla kihutav „Ferrari” ja kaks valget ristkülikut, mille keskele oli kaalutletult hooletute suletõmmetega maalitud hieroglüüfid. Ta ei mäletanud, mida need tähendasid, kuid need meeldisid talle.
Ta lausus salasõna ning köögikombain lõi vaikselt surisema. Kui ta oli riided selga ajanud, kõlas kell ja uks klõpsas lahti. Praemuna, peekoni, kolme sorti vorstikeste, ubade, kartulite, kodujuustu, minitomatite ja salatiga taldrik lõhnas isuäratavalt. Selle kõrval auras teekann ning ootas vaikselt sulavail jääkuubikuil suur klaasitäis apelsinimahla. Lauapinnal lõi helendama tahvel ning ta sõi sellelt hommikusi uudiseid lugedes kõik ära. Seejärel ladus Valter Ambrosius III nõud pesumasinasse, tegi voodi üles, viskas rätiku mustapesukorvi ja tõmbas niiske lapiga üle laua ning tahvli.
Voodi all pilgutas tolmuimejarobot silmi ning ootas, kuni ta väljus.
6:30
Undavas parklas neljakümne korruse all ootas teda väike ümarate silmadega auto. Pärast ukse avamist lasi mees pilgu hindavalt üle istmekatete libiseda ja krimpsutas nägu. Juhi kõrvalistmel vedelesid napid bordoopunased aluspüksid.
See oli peaaegu niisama hull kui ärgata enne Irene minekut ja näha, kuidas kondine kandilise lõua ja hobusehammastega naine süüdlasliku pilguga oma tervislikku patenthommikueinet kugistas. Irene ja ta unemasina vahel oli mingi tõrge ja mõnikord magas ta kümmekond minutit sisse. Siis pidi ta oma multifunktsionaalsete helveste kõrvaseks taluma mehe tüdinud pilku ja taldrikute vahelt vilkuvat uudistetahvlit. Valter Ambrosius III uskus täiel määral, et naise jaoks oli see piisavalt ebameeldiv ja et too tegi kõik, mis suutis, et õigel ajal ärgata. See ei olnud asi, mille kallal norida.
Aga need siin... Olgu ärkamisega, nagu ta on, aga täiskasvanud inimene lihtsalt peab suutma enda järelt koristada. Niimoodi lihtsalt ei lähe. Keegi ei või oma laga teistele jätta. Mees tundis endas kerkimas tugevat ärritust. Mingid kuradima trussikud... Ta haaras need kahe sõrme vahele ja lennutas üle õla parkla põrandale. Kui selline asi veel kord juhtub, esitab ta kaebuse.
Auto lõi rõõmsalt nurruma. Kui Valter Ambrosius III sõrmed roolile tõstis, tüüris autopiloot kummide sahinal väljapääsu poole, kus aeglaselt tõusva ruloo alt säras talle vastu päikesevalgus.
6:55
Marta Luisa Humal II võttis kööginurgast aurava kohvitassi ja vaatas, kuidas Valtri pikakasvuline heledas pintsakus kogu oma kuubikusse maandus. Ta rüüpas kohvi ja otsustas veel mõne minuti oodata. Las pakib oma asjad lahti. Ja temal endal on ka enne teist vahetust väikest hingetõmmet vaja.
Siis astus ta kiirustamata vahekäiku ning seisis hetke pärast mehe selja taga. Kõrvalkuubikud olid veel tühjad. Ta sirutas parema käe välja ja sasis Valtri juukseid. Too tegi peaga liigutuse nagu kass, keda silitatakse ja pööras siis näo tema suunas.
Naise ilmet nähes jäi ta rõõmus naeratus kuidagi poolikuks.
„Hommikust,” ütles Marta Luisa Humal II. „Kaks asja.” Ta asus alati kohe asja juurde. „Esiteks, sisekontroll kaebas su peale. Sa kasutavat töökoha arvutit tööväliseks tegevuseks.”
„Mis sa kostad,” vastas mees külmalt.
„Ma mõtlen seda tõsiselt. Nagu sa suurepäraselt tead, on töökohal keelatud nii isiklik kirjavahetus kui võrgus ostlemine. Sellel ei ole midagi pistmist tööaja kasutusega. See on ainult kompanii maine huvides. Me ei saa vastutada mistahes jama eest, mille keegi võib meie võrgu kaudu kuskil toime panna.”
„Pea nüüd hoogu,” kortsutas Valter Ambrosius III kulmu. „Mul ei ole siin mingit isiklikku kirjavahetust. Nagu sa suurepäraselt tead.”
„Sisekontroll väidab, et sa käid Päikeselotot mängimas.” Naine võttis käe ta juustelt.
Valter kehitas õlgu. „Kole küll. Keegi ostab kord kuus loteriipileti. Olgu muuga kuidas on, aga sellist jäledust meie kompanii maine üle ei ela.”
Marta Luisa tundis, kuidas ta kõrvad õhetama lõid. „Ära ole lapsik. Mina ei mõelnud seda välja. Minu töö on tagada, et sisekontroll minu osakonna kohta märkusi ei teeks. Viimase poole aasta jooksul on see kolmas märkus sinu arvutikasutuse kohta. Ma ei vingu selle kallal, et sa jäid täna viis minutit hiljaks või et päringuplaani bugi parandamise tähtaeg oli eile, eks ole. Aga ma ei saa sisekontrolli pikalt saata.”
„Nagu ma olen sulle juba korduvalt öelnud ja nagu sa seetõttu suurepäraselt tead, tuli see idioot, kelle nime ma ei hakka praegu nimetama, aga kes inner ja outer join’il vahet ei tee, kolm kuud tagasi töölt minema lüüa. Tema pidamine läheb iga kuu tuhandeid maksma. Mina siin tegelen tema jamaga juba kolmandat päeva ja sa tuled mulle midagi seletama ühest viieeurosest loteriipiletist?!”
Naine pigistas huuled kitsaks triibuks. „Sinuga ei saa absoluutselt rääkida.”
„Saab küll, kui sa mõistlikku juttu ajad. Sisekontrolli tõlgendus, et iga kommertslehekülje külastus on turvareeglite rikkumine, on meelevaldne. Seda ei ole mitte kuskil kirjas. Nad on selle ise välja mõelnud, kuna neil ei ole mitte midagi teha. Sinu asi on oma töötajaid kaitsta debiilikute eest. Eriti siis, kui sa nendega magad, vabanda väljendust.”
„Valter, sa paned mind täiesti võimatusse olukorda. Mis asja ma pean nüüd sinu arvates tegema? Nagu sa suurepäraselt tead, ei vii nendega vaidlemine mitte kuhugi. Tegelikult oleks loogiline sulle HR kaudu ametlik hoiatus teha.”
Valter kehitas uuesti õlgu. „Arvatavasti sellise loogika pärast sul ongi kaks tsüklit,” märkis ta kuivalt.
Marta Luisa jõllitas teda hetke, huuled kergelt paokil, surus siis midagi endas suure vaevaga maha, pööras ümber ja oli hetkega läinud.
Oma kabinetis vajus ta seljaga vastu jahedat seina ja vahtis mitte midagi nägevate silmadega lakke. Ta ei olnud varjanud, miks ta kahes vahetuses töötas. Ega sedagi, mida Marta Luisa Humal III teinud oli. Temal ei olnud midagi varjata. Parim kaitse, mida ta leida võis, oli endale kinnitada, et temal polnud midagi varjata.
Seni oli see toiminud. Ta oleks pikalt saatnud igaühe, kes oleks endale mingeid vihjeid lubanud.
Peale Valtri.
8:05
Muidugi oli mees seda uuesti teinud kohe, kui ta lahkunud oli.
Marta Luisa Humal II istus oma kabinetis ja särtsus. Äsja oli lõppenud iganädalane koosolek, kus sisekontrolli tibin oli talle rõõmsalt teatanud järjekordsest, vaid pool tundi vanast vahejuhtumist tema osakonnas. Neetud väike… Ja kõik nad istusid seal laua ümber ja teadsid. Tegid küll nägu, et see pole midagi, mis loeks, ja et nad üldsegi sellele ei mõtle, aga teadsid ja mõtlesid küll. Ta nägi seda nende silmist.
Muidugi ei ole keegi nii loll, et teda avalikult diskrimineerida tema kolmanda, kriminaalkorras karistatud ja elimineeritud isiksuse pärast. Aga faktid jäävad faktideks ka siis, kui need on poliitiliselt ebakorrektsed. Neil olid ühised hormoonid ja kõik muu. Seesama keha, mis oli viinud Marta Luisa III tema kuriteoni, istus nendega koos laua taga ja toitis sedasama aju, mida valitses hetkel Marta Luisa II. Keegi neist ei unustanud seda korrakski. Keegi neist täiuslikkuse kehastustest, kes nad kõik oma arstidest, teadlastest või direktoritest harmoonilistele kaasisiksustele nii keni kaarte jätsid ja enda omi kabinettides eksponeerisid.
Ta surus midagi endas suure vaevaga maha ja püüdis külmalt kaalutleda.
Kui tal tuleb valida oma töökoha ja Valtri vahel, siis pole mehel šanssi.
Kui ta viimaks oli selle sosinal välja öelnud, ootas ta veidi, kuni torm vaibus, ja mõtles edasi.
Valter on hea programmeerija, võib-olla koguni väga hea, aga ta pole asendamatu. Tema ülesanded saab jagada Hugo ja Martini vahel, kuni uue leiab. Üle poole aasta selleks ei kulu. Tal on nüüd juba neli suulist märkust pluss värske juhtum ja ta on parandamatu. Range viimane hoiatus turvareeglite rikkumise ja ebaviisaka käitumise eest tuleks HR-ist poole tunniga.
Ta silmad täitusid pisaratega.
Uks läks koputamata lahti ja lävel seisis Valter Ambrosius III. Marta Luisa jõllitas meest nagu ilmutust.
Too sammus sõnagi lausumata akna juurde ja hakkas, selg Marta poole, musta markeriga akna kõrval seina sodima.
Mida kuradit!? „Valter!”
Valter ei vastanud. Ta kael oli tulipunane. Kümne sekundi pärast pööras ta naisele otsa vaatamata ümber, asetas markeri ettevaatlikult lauale ja marssis välja.
Seinal seisis kümnesentimeetriste trükitähtedega:
„Avaldus. Palun mind viivitamatult töölt vabastada, kuna mu ülemus on madu ja ma võitsin miljoni.”
Kuupäev ja allkiri.
14:00
Valter Ambrosius I ärkas, kui unemasin ta pea vaikse suminaga täitis. Esmalt viirastusid kuldse meega täidetud kärjeraamid, millel sebis tuhat mesilast, siis tundus, nagu viiks kiletiivad teda ennast silmitorkivalt heleda laotuse poole, ja siis läksid laud lahti.
Ta tõusis istukile ja tundis suus veini maitset. Mis sa kostad.
Hetke istus ta voodiserval, püüdes kindlaks teha, kui purjus ta on. Siis tõusis ta ettevaatlikult püsti. Seinad igatahes ringi ei käinud ning neil rippuvad perekonnapildid lõustu ei teinud.
Ta astus ettevaatlikult laua juurde, klõpsutas tahvli kõrval otsiku üles ja puhus sellesse.
„1.55”, lõi kiri tahvlil helendama. Valter Ambrosius I tõmbas tooli lähemale ja istus mõne hetke enda ette vahtides. Siis ütles ta salasõna, tellis ühe kange kohvi ja ajas veidike kõikudes riided selga. Kohv vähendas kõikumist märksa.
Kui ta peoga üle tahvli pühkis, lõi sellel ergama kiri:
„Elustiili muutmise ettepanek. Valter Ambrosius III”
Mees norsatas. Idioot teeb jälle oma nalju. Pakub nagunii välja, et ennast igal hommikul täis juua. Nagu tal niigi muresid vähe oleks. Eelmine kord tahtis ta minna ümbermaailmareisile. Jalgrattaga.
14:35
Irene istus juba nende tavalises lauas aknaorvas, rangelõikeline sirelililla kostüüm seljas. Irene Blank. Naine, keda armastas nii Valter Ambrosius I kui tema vaimupuudeta kaasisiksus. Vahet pole, mitmes Irene Blank, kuigi see siin oli muidugi Esimene. Kõik Irene Blankid siin maailmas on päikesekillud, rõõmurattad ja nii edasi.
Päikesekild ja rõõmuratas sirutas oma pika sääre välja ja naeratas hunnitut naeratust. Ilu ei seisne mitte absoluutses täiuslikkuses, vaid väikestes veetlevates vigades – ning Irene Blanki naeratuse muutsid säravaks ja nii edasi tema veidike puseriti esihambad.
Väikeses kohvikus hõljus lihapraadimise hõng ja äkki tundis Valter, et oli kohutavalt näljane. Iseenesest oli see hea märk. Ta suudles naist põgusalt ja küsis istudes:
„Kas sa juba tellisid?”
Irene noogutas. „Karbonaadi. Kohe peaks tulema.”
Mees libistas sõrmega üle tahvli ja valis sama. „Kui karbonaad, siis karbonaad. Ma jäin hiljaks, vabandust. Tegelikult olen ma juua täis. Idioot kukkus vastu lõunat tühja kõhu peale jooma.”
„Jaah?” Irene kergitas üht kulmu. „Mis tal hakkas?”
„Kust ma pean teadma? Tegi järjekordse muudatusettepaneku. Ma ei hakanud lugema.”
Naine ei vastanud. Valter Ambrosius III tegi umbes kord kuus oma kaasisiksustele ametliku elustiili muutmise ettepaneku. Ta paistis täiega nautivat bürokraatlikele formularidele tobeduste kirjutamist. Üldiselt oli nende kõigi sisuks temast, Irenest, lahti saada. Valter Ambrosiustel polnud nii palju raha, et üürida Kolmandale eraldi korter, ning ka Esimene polnud vaimustatud mõttest iga kord Kolmanda isiklikus pesas ärgata. Nii nad siis elasid üheskoos ja rändas naine.
Irene Teine oli sättinud oma unemasina nii, et Irene Kolmas jõudis tavaliselt enne kaduda, kui Valter Kolmas üles ärkas. Irene Kolmas ei avaldanud nimelt Valter Kolmandale vähimatki muljet. Mis oli imelik, sest keemia pidi ju sama olema. Aga seda tuli ette. Niisiis pidas Irene Kolmas omaette väikest tuba. Tagajärg oli, et Esimesed pidid alati üksinda ärkama.
„Aga tont temaga.” Mees naeratas. „Räägime millestki
muust.” Ta silitas sõrmeotstega naise kätt. Nad käisid alati koos lõunal ja kõik õhtud pärast neljatunnist tööpäeva kuulusid neile.
Kaks ja pool tundi, mille nimel tasus elada.
