Ossinovski: sõjaline sekkumine Süürias suurendaks kaost
Eesti Päevaleht kirjutas eile aina tugevamatest kahtlustest, et Süüria diktaator Bashar Al-Assadi režiim võib olla ülestõusnute vastu keemiarelva kasutanud.
Kuigi seni on tõendeid liiga napilt lõpliku otsuse langetamiseks, on USA president Barack Obama juba hoiatanud, et kui keemiarelva kasutamine kinnitust leiab, muudab see olukorda. Obama pidas selle all silmas, et siis ei pruugi rahvusvahelisel üldsusel jääda üle muud kui sekkuda.
Riigikogu väliskomisjoni opositsiooni esindajad selgitasid, kas nad leiavad, et kui leitakse tõendeid massihävitusrelvade kasutamisest, tuleks NATO-l või muul rahvusvahelisel koalitsioonil Süüria konflikti sekkuda? Ja samuti, kas sel juhul peaks sekkumist toetama ka Eesti?
Ossinovski: sõjaline sekkumine suurendaks kaost
Jevgeni Ossinovski (Sotsiaaldemokraatlik Erakond), väliskomisjoni liige:
Kindlasti on äärmiselt murettekitav ning kodanikuna vastuvõetamatu, kuidas Süüria kodusõda on enam kui kahe aasta vältel nõudnud üle 70 tuhande inimelu, rääkimata üle miljonist pagulasest, kes riigist põgenema on sunnitud. Seejuures on rahvusvaheline kogukond küll deklaratiivselt viibutanud sõrme Assadi režiimi suunas, ent pole astunud vajalikke samme konflikti lahendamiseks. Üheks põhjuseks on kindlasti ka üksmeele puudumine ÜRO julgeolekunõukogu alaliste liikmete seas, mis teeb rahvusvahelise õiguse mõttes legitiimse sõjaoperatsiooni võimatuks. Tulemuseks on aga verevalamise jätkumine ning konflikti osapoolte radikaliseerumine. Süüria režiimi poolt oleme näinud aina valimatumat relvade kasutamist kuni keemiarelvani välja ning killustunud opositsioonivõitlejate gruppide seas on märgatav välismaa võitlejate osakaalu tõus ning islamistlike ideoloogiate tõus, mis ei tõota nende võimaliku võidu puhul rahumeelsema režiimi teket.
Rahvusvahelise üldsuse vaoshoitus on muidugi poliitiliselt mõistetav. Pärast pikki sõdu Iraagis ja Afganistanis on läänemaailma ühiskondade toetus järgmisele sõjalisele operatsioonile, mis tõotab olla pikk, ohvriterohke ning eeldab suure maaväe kontingendi kasutamist, eeldatavalt madal. Teisest küljest tuleb arvestada asjaoluga, et tegemist on geopoliitiliselt maailma ühe keerulisima piirkonna sõlmpunktis asuva riigiga, kus põrkuvad mitmed regionaalsed ambitsioonid. Olgu selleks siis Türgi kui NATO riigi regionaalne ambitsioon või Iraani-Iisraeli vastasseis, mida on varemgi välja mängitud teise riigi ehk Liibanoni pinnal. Igasugune sõjaline sekkumine rahvusvahelise sõjalise bloki poolt kindlasti keeraks delikaatse balanssi pea peale.
Samas olgem ausad, selles regioonis käib juba niikuinii sõda ning endine võimutasakaal ei taastu seal kunagi. Lisaks on võimutasakaalu argument küüniline nõnda suurte inimohvrite valguses. Samas poliitikuna näen, et sõjaline sekkumine saab olla edukas ainult juhul, kui rahvusvaheline kogukond lepib kokku nii sõjalise operatsiooni sisus kui ka Assadi-järgse Süüria ülesehituse plaanis. Vastasel juhul on sõjalisel sekkumisel oht suurendada kaost riigis veelgi, mis keerab pahupidi kogu regiooni ning kindlasti ei suurenda inimturvalisust Süürias. Paraku ei paista seda ühtset visiooni praegu kusagilt.
Eesmaa: tõendid peavad enne kindlad olema
Enn Eesmaa (Keskerakond), väliskomisjoni aseesimees:
Küsimus on selles, et peab täpselt teadma, kas on kasutatud keemiarelva või mitte. Iraagi juhtum peab meid tegema selles suhtes ettevaatlikuks. Kui aga on kasutatud keemiarelva, siis peab NATO kahtlemata tegema vastavad otsused. See ei pruugi kohe sekkumist, aga otsused on vaja teha, sest olukord oleks sel juhul täiesti teine.
Ja muidugi, kui siis on vaja asja arutada kasvõi väliskomisjonis, siis seda ka tehakse.
Kuid rõhutan, et otsuseid tuleks teha vaid sel juhul, kui tõendid on olemas. Vastasel korral piisab retoorilistest vahenditest. Pärast Iraagi sündmusi peab olema täiesti kindel, et keemiarelva on kasutatud. Muidu hakatakse aastakümneid ette heitma, nagu Iraagis, kus ka väideti, et on olemas keemiarelv ja seda kasutatakse, kuid lõpuks polnud midagi.
