Andrus Kivirähk: Kristlased ja kirik
Olla venelane tähendab olla õigeusklik – see absurdne dogma oli riiklikult soosituna kehtiv Romanovite ajal ning kipub saama valdavaks nüüdki. Lugege vürst Sergei Mihhailovitš Volkonski äsja eesti keeles ilmunud mälestusi, seal räägitakse tsaarivalitsuse ning tollaste kirikujuhtide usumäratsejalikust poliitikast palju ja väga kriitiliselt.
Tegelikult jätab kogu see usuasjandus imeliku mulje. Inimestelt küsiti rahvaloendusel, kas nad on luterlased, katoliiklased, baptistid – aga mitte seda, kas nad on kristlased. Mis peaks ju olema kõige tähtsam! Aga vist ei ole, sest kristluse tegelik olemus ei huvita kirikus enam ammu kedagi, tähtis on vaid koguduse suurus ja sellest tulenevad materiaalsed hüved. Kui peapiiskop oletab, et inimesi võib kirikust eemale peletada mõningate reformimeelsemate vaimulike arglik soov iidamast-aadamast organisatsiooni pisutki moderniseerida, siis mina olen veendunud, et inimesi hirmutab hoopis kirikust lähtuv sallimatus, ahnus ja kurjus.
Värskeim näide on kogu see homoabielude vastane kampaania. Alustame sellest, et mis see üldse kiriku asi on, kes kellega abiellub. Abielul, nagu ka lapse sünnil või matustel ei peaks kirikuga üldse mitte mingit pistmist olema, aga mingi kavala nipiga on inimestele sajandite jooksul sisendatud, et ükski nimetatud sündmus pole täiuslik, kui seal ei viibi kohal „vaimulik isik”. Samamoodi on maffia paljudes riikides monopoliseerinud prügiveo. Kristus teatavasti ei viinud läbi matusetseremooniaid ega küsinud hiljem leselt selle eest „ümbrikku”, selle „tööga” hakkasid tegelema ikka tema järeltulijad, kes määrasid igale teenusele hinnakirja. Meenutame Tammsaaret – peremehe matustel helistati mitut kella, sulase omal ainult ühte, aga kellel raha sugugi polnud, läks hauda ilma kellata! Kirik nagu pood.
Homoabielude vastu võitlejad, kes on valdavalt pärit ühest Tallinna vanalinnas asuvast koolist, nimetavad ennast katoliiklasteks ja seda nad ehk tõesti ka on, mina ei tunne selle ordu põhikirja, kuid kristlased kindlasti mitte. Ei kujutaks ju ette Kristust sääraseid ringkirju koostamas ning vaenukampaaniat õhutamas. Kristus ütleks hoopis: „Laske lapsukestel minu juurde tulla” ning päästaks koolilapsed kurjade pedagoogide käest.
Kristuse sõnum kannab endas hoopis teisi väärtusi: armastust, sallivust, mõistmist. Minulegi on need mõisted olulised, ehkki ma ei pea ennast kristlaseks, kuna ei arva, et just nimelt Kristus oli inimloomuses alati olemas olnud positiivsete algete leiutajaks ning maaletoojaks. Aga põhimõtteliselt olen ma täiesti päri järgima nn kristlikke väärtusi, nii nagu iga normaalne inimene.
Kirikule kui organisatsioonile on need väärtused aga täiesti võõrad. Tema on teinud endale omad seadused ja ajab neis nüüd näpuga jälge, kulm kortsus. Pole mingi ime, kui inimesed end selliste tigetsevate ühingutega siduda ei soovi. Kristlus ja kirik on vastandid, nad välistavad teineteist. Olen päris kindel, et ka Kristus ise poleks soovinud vastata rahvaloendaja küsimusele, kas ta peab ennast katoliiklaseks, luterlaseks või kellekski teiseks. Temagi jaoks polnud ju oluline, millisele kontorile kümnist maksta, vaid hoopis eetilised tõekspidamised, mis ei vaja kirikuametniku heakskiitu ja pitsatit.
