Seks on kõige initiimsem suhtlusvorm. See on meie võimalus armastust kehaliselt väljendada ning algab juba tükk aega enne suguelundite kokkupuudet. Algab sellest, et me puudutame üksteist viisil, mis meie jaoks midagi tähendab. See, kas me peame midagi erootiliseks või mitte, ei sõltu üksnes tegevusest kui sellisest, vaid eeskätt sellest, kuidas me seda hindame. Sellepärast võib juhtuda, et kui keegi meie nähes lahti riietub, siis see erutab meid. Aga kui sedasama teeb keegi teine, siis vaatame, kus on väljapääs.

Seks on niisiis see, mis on erutav?

Erutus on – kõrvuti soojätkamisega – aspekt, mida enamik inimesi kõigepealt seksiga seostab. Aga tema põhitähendus peitub selles, et me saame seksi kaudu täita oma sotsiopsühholoogilisi põhivajadusi, mille poole mehed ja naised võrdsel määral püüdlevad: tunne, et sind hoitakse ja tunnustatakse, kuuluvuse tunne. Kõik, mida me elus ette võtame, lähtub sellest: kui ma saan hea töö, elan õiges korteris, annab see kõik signaali, et ma olen okei. Ja kõige intensiivsem võimalus seda kogeda on seks. See on seksi sügavaim tähendus. See, mida kirik nimetab taevaks. Ja seksuaal­psühholoogia rõõmusõnum on: me saame tükikest taevast kogeda ka siin, maa peal.

See on õige suur lubadus…

See on meie loomuse kirjeldus – me oleme programmeeritud olema seotud. Just sellega ongi seksi puhul parimal juhul tegemist: lunastus üksinduse ületamise kaudu. Mõnu saab igaüks endale ise tekitada või üürida kellegi, kes talle seda teeb. Ka soojätkamise võib seksist lahutada. Ainus, mida me üksi ei saa, on tunda, et meid hoitakse, tunnustatakse, võetakse sellisena, nagu me oleme. Sellepärast elame me tänapäevalgi veel paaridena ja tahame ka aastaid kestnud suhtes – ideaalsel juhul – ikka ja jälle teineteisega magada.

Miks on just seks kõige otsem tee paradiisi?

Sest see, et me tajume lähedust kehaliselt, on pärit juba ürginimeste ajast, mil keelt veel ei olnudki. Aastatuhandete vältel oli meie kõige olulisem suhtlusvorm just kehaline kontakt ja ainus, mis meid päriselt rahustab, on puudutus. Seksiteema ei kao terve meie elu jooksul kuhugi. Isegi siis, kui mingid seksuaalfunktsioonid enam ei toimi.

Milliste motiividega puutute seksuaalpsühholoogina eriti tihti kokku?

Paljud mehed peavad seksi põhjuseks, miks olla püsisuhtes – peale läheduse soovi, mis eksisteerib muidugi ka meestel. Aga kui pärast suhte algust enam seksi eriti pole, seavad mehed suhte küsimärgi alla. Nad tunnevad, et neid on lollitatud. Ja vastupidi, paljud naised võtavad alateadlikult seksi kui suhte panti, mille eest saavad vastutasuks turvatunde ja läheduse. Niisiis kipuvad naised seksi andma eelkõige siis, kui suhe pole veel kindel või on ohus. Paljudel meestel tekitab meeleheidet, et suhte algfaasis tundsid nad autentset seksuaalset iha, aga pärast pere loomist ja maja ehitamist on see täiesti kadunud.

Kas see pole loomulik? Kui lapsed on juba olemas, pole enam mingit evolutsioonibioloogilist motiivi, milleks seksida?

Nii see pole. Kuna me oleme imetajad, mitte madalamad selgroogsed, ei ammendu seks inimeste jaoks soo jätkamisega. Meie arengutasemel on seks eeskätt suhtlusvahend. Ja vajadus selle järele jääb – ka siis, kui lapsed on juba olemas.

Aga võib-olla pole sellisel juhul kirge kunagi olnudki ja partner on valitud ainult sellepärast, et ta on usaldusväärne?

Võib ka nii olla. Või siis oli kirg tingitud püüdlusest läheduse ja soojätkamise poole, ja kui need eesmärgid saavutati, andis iha järgi. Midagi sellist tunnevad inimesed, kes ütlevad, et seksil ja lähedusel pole mingit seost. Et esimene peab lihtsalt naudingut valmistama, aga teine on midagi inimestevahelist, hoolivat. Seksuaalteraapia mõte on vabaneda sellest välistavast emb-või-kumb-mõtteviisist.

On olemas stereotüüp: naine ei taha seksi kunagi, mees tahab alati. Paljud paarid peavad mõistma: seks on mõne mehe jaoks olulisim või isegi ainus kanal, mille kaudu ta saab astuda teise inimesega autentsesse emotsionaalsesse kontakti. Muidu lähtutakse põhimõttest: rind ette – mina suudan, mina tean! Ainult voodis võin ma olla mõnikord õrn ja haavatav. See tähendab, et tegu on hoopis tunde-, mitte seemnepurskega. Naise valmisolek temaga magada tähendab mehele: ma olen okei.

Selle peale kohe ei tulegi.

Ei tulegi. Naisel tekib tunne: ta kasutab mind ära. Ta ei küsi, kuidas mul läheb, ta ei ole minu vastu õrn. Kui naine tajuks, et mees mõtleb „ma tahan sinuga magada, sest sa oled minu jaoks kõik ja ma suudan ainult sinu kaudu rahuneda”, siis mõistaks naine, et mehe soovide taga ei ole võõristust tekitav hormoonide möll, vaid soov hellust kogeda.

Kui seks võib olla selline õnn, siis mida tähendab see inimestele, kes elavad pidevalt ilma seksita? Te olete üks neid terapeute, kes nõustab Charité kliinikus pedofiile – mehi, kes peavad leppima, et nad ei seksi kunagi kellegagi.

Just see on pedofiilidega tegelemise terapeutiline väljakutse. Mitte pelgalt keelu ja kontrolli kaudu seksist hoiduda, vaid ka mõista, et sellise seksuaalse kalduvuse puhul ei saa nad oma elus kunagi rahuldada üht inimese sotsiopsühholoogilist põhivajadust. Saata inimest selles leinas on üks meie teraapia osa. Kuidas sellega toime tulla? See on midagi rasket ja kibedat.

Millised on inimesed, kes on seda saavutanud?

Huvitaval kombel saavad nad mungaliku aura selles mõttes, et mõistetakse: see on mu saatus. Selle protsessi läbi teinud saavutavad sisemise rahu ja võivad lõpuks küsida: jätame seksi kõrvale, aga mida ma veel elus teha võiksin? Neil on vähemalt võimalus elada oma elu ilma depressioonita. Depressioon tuleneb sageli sellest, et tuntakse: ma võitlen sisemiselt millegagi, mida ma muuta ei suuda. Kõnealuste meeste puhul lisandub sellele ka tunne, et ühiskond põlgab neid ka juhul, kui nad pole kunagi kedagi kuritarvitanud.

On ka inimesi, keda huvitavad täiskasvanud, aga kes ikkagi ei koge seksuaalset rahuldust.

Olen terapeudina kohanud palju inimesi, kes on üheöösuhete tõttu läbi põlenud. Nad on mõistnud, et juhuseks võib tuua lühiajalist erutust, aga mitte loodetud emotsionaalset rahuldust.

Mida te arvate inimesest, kes ütleb, et ta ei saa olla viit nädalat ilma seksita?

Eriti just noorte meeste puhul räägitakse sageli testosteroonist, aga hormoonidel on siin ainult tagasihoidlik roll. Tegelikult on asja taga pigem seksuaalsete vallutuste kaudu enese tõestamise soov. Ehk pigem häda kui iha.

Kui seks on suhtlus, siis kas tõlgiksite ära paari fantaasia tähenduse? Näiteks seks büroos.

Seal, kus ma muidu pean olema asjalik, lasen ükskord kõigel lihtsalt minna.

Üks mees, mitu naist?

See kaldub haaremi ja paša poole.

Kas peab paika klišee, et just alfamehed, universumi valitsejad, lasevad seksides enda üle domineerida?

Seda tuleb häirivalt tihti ette. Maksta palju raha selle eest, et põlvili roomates domina saapakontsi lakkuda – see on tagasiminek lapselikku psühhoseksuaalsesse arengustaadiumisse.

Kas on kõrvalekaldeid, mida saab täielikult ravida? Näiteks ekshibitsionism, mis ei ole ehk väga sügav häire?

Õige teraapiaga saab ekshibitsionist õppida oma erutuse mustrit fantaasia tasemele jätma. Aga seda ei saa kaotada. Ekshibitsionistidel on juba lapsepõlvest peale enesepaljastusfantaasiad. Nad arvavad ekslikult: kui ma end näitan ja naine kiljub, peab minus ju midagi olema. Tegelikult tähendab see: ma ei usu, et minus midagi on. Sellisel inimesel on alaväärsustunne.

Kui seksuaalset kalduvust ei saa täiesti muuta, siis miks on inimesi, kes tegelevad sadomasohhismiga, kuna nad lihtsalt armastavad oma partnerit, aga pole sellest kunagi varem unistanud?

Te ju ütlesite seda ise: kuna nad oma partnerit armastavad, tegelevad nad sellega.

Kas peab paika, et parafiiliaid ehk kalduvusi, mida varem nimetati perversseteks, naistel eriti ei esine?

Jah. Sadomasohhismi naistel veel esineb, ehkki me ei pea seda parafiiliaks, kui kõik osalejad on asjaga rahul. Seal, kus pole „ai-d”, pole arsti. Aga juba fetišism ja vuajerism on naistel äärmiselt haruldased. Naispedofiile samahästi kui ei eksisteeri.

Kuidas aitate erektsioonihäirega meest?

Enamikku erektsioonihäireid saab ravida seksuaalteraapiaga, milles osalevad mõlemad partnerid. Viagra on hea ravim, aga puhas sümptomite ravi, mis saab teraapiat toetada, aga mitte asendada. Kaks kolmandikku Viagra kasutajaid on terved alla 40-aastased mehed. Viagra on hirmu leevendav ja erektsioonihäired tulevad tavaliselt hirmust. Sooritussurve ei soosi iha. Seksuaalne iha on enda vabakslaskmise tulemus. Ja end vabaks lasta saab ainult hirmu tundmata. Erektsioonihäiretega meestel on sageli naised, kes kardavad anduda ja teevad oma partneri impotentseks, väljendades hirme: ma ei tea, kas mulle sellest piisab; ma ei saa sellest niikuinii midagi.

Mida te mõtlete andumishirmu all?

Seksposeerimist. Seksides pornofilmide järgi võimeldes, olles seejuures valgusaastate kaugusel iseendast ja oma kogemusest. Seda teevad inimesed, kes ei suuda oma ebakindluse tõttu iseendaks jääda, vaid jälgivad end pidevalt: missugune ma paistan, kuidas ma välja näen? Kuid ei saa samal ajal iseennast jälgida ja seejuures midagi kogeda. See on kõik üks saavutusvajadusega mürgitatud möga, mida tuleb ajastul, mil ­hardcore-porno on ainult hiireklõpsu kaugusel, just noorte puhul üha rohkem ette.

Te kardate siis, et kasvab üles „pornopõlvkond”, keda on vorminud kõikjal olev pornograafia?

Seksuaalteadlastel on praegu moes öelda, et anything goes, võtke easy’lt – pornokompetentsus ja nii edasi. Tundun iseendalegi natuke Vatikani-pärane, kui ütlen, et me osaleme praegu suures eksperimendis. Iga kuu laadib 300 000 inimest alla Youporni. Me ei räägi siin pelgalt standardpornograafiast. Sama lihtsalt pääseb igast lastetoast interneti kaudu ööpäev läbi ligi ka parafiilsele pornograafiale. Sellist asja pole varem olnud. Me ei tea, kuidas see, kui noored inimesed on korduvalt selliste filmide päralt, nende alles kujunemisjärgus ajule mõjub.

Mis siis juhtuda võib?

Üks vanem patsient rääkis, kuidas ta oli noorukina ühte tüdrukusse armunud ja nägi ühe sõbra juures esimest korda pornot. Ta mõtles: see on vastupidine sellele, mida mina tahan, too mees seal filmis on brutaalne mölakas, aga naisele näib see meeldivat. See muutis ta pikaks ajaks aseksuaalseks. Ta pidi oma „kõvaketta” uuesti formaatima. See juhtus ajal, kui pornofilmi nägemiseks tuli minna videoteeki ja tõendada oma täisealisust!

Te ütlesite, et seks võib olla taevas. Aga iga päev puutute kokku selle raskete külgedega. Kas seksis on teie jaoks enam midagi ilusat?

Seks on olnud minu jaoks midagi väga haaravat. See on uskumatult vahetu lähedus teise inimesega. Tegelikult vaatan ma seda ikka veel imestusega. Ei ole ühtegi teist eluvaldkonda, mille haardeulatus oleks nii suur: kõige sügavamast kannatusest kuni taevaliku õnneni.

Tõlkinud Külli-Riin Tigasson

Copyright: Die Zeit/Heike Faller. Ilmus esmakordselt 25.4 väljaandes Die Zeit Magazin.



Eluloolist

Christoph Joseph Ahlers

… on Berliini ülikoolikliinikumi Charité seksuoloogia instituudi teadlane ja õppejõud. On uurinud internetiporno mõju, lapseeas seksuaalse ärakasutamise mõjusid, parafiiliaid, internetisuhtluse mõju paaridele, borderline-isiksusehäirega inimeste seksuaalsust, erektsioonihäireid, sclerosis multiplex’i mõju seksuaalsusele.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid