Dominique Moisi: Prantsusmaa Saksa peegel
Uue, Schönfeldi lennujaama avamine on tehnilistel põhjustel viibinud rohkem kui aasta (see on mõnetine väljakutse Saksamaa kui efektiivse maa reputatsioonile). Sellegipoolest kiirgab Saksamaa kindlustunnet. Rohkem kui eales varem on Berliin nagu lõpetamata töö – segamini, mitte eriti kena ja ajaloost üle-
koormatud.
Berliin on ehitusplats, mis on osanud muuta oma mitmeharulise mineviku positiivseks energiaks. „Hävitatud mitmekesisus: Berliin 1933–1938” on teema, mis ühendab näitusi, mis käsitlevad Hitleri võimuletuleku 80. aastapäeva ning Pogromnachti (1938. aasta 9.–10. novembri ööl toimusid Saksamaal rünnakud sünagoogide, juudi äride ja juutide vastu) 75. aastapäeva. Saksa ajaloomuuseumisse Unter den Lindenil tulevad klassitäied õpilasi vaatama eksponaate hävitustööst, mille vallandanud kriminaalse režiimi ruuporid, mundrid ja relvad on samuti harival viisil eksponeeritud.
Noored berliinlased ei saa ignoreerida seda, kust nad pärit on. Võib-olla just sellepärast, et minevik kõlab siin ikka veel kui hoiatus ja on ikka veel füüsiliselt nähtav linna topograafias ning arhitektuuris. Berliin on rabav oma lihtsuses, kiirgavas modernsuses (mida sümboliseerib Reichstagi klaaskuppel, Briti arhitekti Norman Fosteri töö) ja ennekõike intensiivsuses.
See positiivne energia on teravas kontrastis Pariisi dekadentliku iluga. Pariis liigub muuseumiks saamise teed, kuid on endiselt elamiseks suurepärane paik – kui te muidugi jaksate seda endale lubada.
Töötamiseks on Berliin parem. Isegi siis, kui teie tehtav töö on viletsalt tasustatud. Pakikandja, kes toob mu pagasi hotellituppa, on Tuneesia päritolu. Ta on õnnelik berliinlane ja uhke uussakslane. Isegi oma madala palgaga saab ta selles linnas iseenda ja oma laste elatamisega hakkama.
Harmoonilisem Saksamaa
Tänu mõõdukatele eluasemekuludele ei ole Berliin muutunud rikaste getoks nagu Pariis. Erinevalt prantslastest, keda vaevavad suured eluasemekulud, on sakslaste ostujõud harmoonilisemalt jaotunud, jättes rohkem ruumi tarbimisele, mis annab oma panuse majanduskasvu.
Saksamaa positiivne energia on edu enesekindluseks muundamise tulemus, selle elav näide on kantsler Angela Merkel oma jõu ja lihtsusega.
Merkel on oma ametiajal põhjalikult muutunud. Viie aasta eest ei kiirgunud temast sellist loomulikku autoriteeti nagu nüüd. Kas pärast François Mitterrandi on olnud mõni Prantsuse president, kes oleks Saksamaa kantsleriga samal tasemel? Kui Prantsusmaast on Saksamaa asemel saanud „Euroopa haige mees”, siis see on eelkõige poliitilistel põhjustel: visioon, julgus ja jõud põhja pool Reini jõge ning kõhklemine, inertsus ja nõrkus lõuna pool.
Muidugi, arvestades ülemäära madalaid palkasid ning ebasoodsaid demograafilisi trende, seisavad ka Saksamaa ees endiselt raskused. Kuid ainult nende probleemide rõhutamine, nagu mõned prantslased teevad, on ilmne eskapism.
Saksa demograafia ei ole lahendus Prantsuse noorte tööpuudusele. Just nagu oleks võimalik toetuda loosungile „Neil on puudu noori inimesi, meie noortel puudub töö – milline ideaalne sobivus!” Selline laialt levinud meeleolu eeldab vastutustundetult, et aeg töötab Prantsusmaa kasuks, viigu ta struktuursed reformid läbi või mitte.
Prantsusmaa praegune arengusuund valmistab tõsist muret Saksamaale, mille evolutsiooni tuleks Prantsusmaal kasutada inspiratsiooniallikana – näitena, mida järele teha. Kuid praegu meenutab Prantsusmaal Saksa mudeli üle käiv diskussioon kõhedaks tegevalt arutelu, mis järgnes Prantsusmaa lüüasaamisele Prantsuse–Preisi sõjas. Juunis 1871, kohe pärast sõja lõppu, ütles Prantsusmaa riigimees Léon Gambetta: „Meie vastased võitsid, sest nad koondasid enda kõrvale ettenägelikkuse, distsipliini ja teaduse.”
Paistab, et Saksamaa suudab endiselt neid igavesi väärtusi enda kasuks tööle panna.
Liiga palju hiilgust
Võrreldes tolle ajaga on erinevus praegu see, et Euroopa ühendamise protsess välistab sõja – isegi majandussõja – kahe maa vahel. Vastupidi, Saksa peeglisse vaadates peavad prantslased küsima endalt põhimõttelisi küsimusi: kas nad on viimastel aastakümnetel valinud õiged liidrid ja poliitikad?
Prantsusmaa võimuhooned ei soodusta tagasihoidlikkust. Oma viimases raamatus „Võimupäevad” kirjutab endine põllumajandusminister Bruno Le Maire alandavalt hoonest, kus töötas tema Taani kolleeg Kopenhaagenis – ta võrdles seda madalapalgaliste elamuga.
Liiga suure hiilgusega, liiga paljude komistuskivide ja dünaamika nappusega Prantsusmaa saaks ja peaks praegu Saksamaalt õppima.
Copyright: Project Syndicate, 2013
