Allan Puur, Luule Sakkeus, Tiit Tammaru

••Aastaks 1960 oli eeldatav eluiga pikenenud Eesti meestel 64,7 ja naistel 73 aastani, mis tagas Eestile rahvusvahelistes võrdlustes küllalt hea positsiooni. Naiste eluiga oli võrreldav tollase Lääne-Euroopa keskmisega, sõjas ja repressioonides tugevasti kannatanud meeste puhul ulatus mahajäämus Põhja- ja Lääne-Euroopast 3–5 aastani.

Järjepideva arenguga maades saabus 1970. aastatel keskmise eluea pikenemise uus järk, mis seostub peamiselt südame ja veresoonkonna haigustest põhjustatud suremuse vähenemisega.

Euroopas oli 1980. aastate lõpuks kujunenud sügav ida ja lääne vaheline terviselõhe. Pärast totalitaarse režiimi kokkuvarisemist pöördus Poolas, Slovakkias, Sloveenias ja Tšehhis inimeste keskmine eluiga ühiskondlike muutuste järel peatselt tõusule, kuid endistes NSV Liidu riikides tõid ümberkorraldused kaasa eluea märgatava lühenemise.

Keskmine eluiga lühenes Eestis järsult, jõudes 1994. aastaks meestel 60,5 ja naistel 72,7 aastani. Kesk-Euroopa siirderiikide taustal annab eluea sedavõrd ulatuslik lühenemine tunnistust nii ühiskonnamuutuse kiirusest kui ka raskustest sellega kohanemisel, eriti puudutas see paremas tööeas mehi. Kriisi järel, 1990. aastate teisest poolest on eluiga jõudsalt pikenenud ning 2011. aastal ulatus see meestel 71,2 ja naistel 81,1 aastani (eestlastel 72,4 ja 81,8).

Ei kuula autoriteete

Anu Realo

••Maailma riikide võrdluses rõhutavad Eesti elanikud ühelt poolt individualistlikke püüdlusi, ei toeta autoriteetide (ei jumala, riigi ega perekonna) ülimuslikkust, väljendavad suhteliselt madalat natsionalismi ja rahvusliku uhkuse taset, peavad abielulahutust, aborti ja enesetappu ühiskonnas aktsepteeritavateks nähtusteks ning väljendavad tugevat usku teaduse ja tehnoloogia progressi olulisusesse (ilmalik-ratsionaalsed väärtused).

Teiselt poolt näitavad 1990. aastatel korraldatud uuringute tulemused Eesti elanike vähest usaldust teiste inimeste suhtes, vähest tolerantsust ning kasinat poliitilist aktiivsust, nappi keskkonnateadlikkust ja isiklikku algatust.

Kaks kolmandikku peab ebavõrdsust suureks

Triin Roosalu

••Sissetulekute ebavõrdsust pidas 2010. aastal oma riigis liiga suureks kaks kolmandikku Eesti elanikest, mis on rahvusvahelises võrdluses tähelepanuväärselt kõrge näitaja. Postkommunistlikest riikidest on Eestist enam ülikriitilist hoiakut Ungaris ja Ukrainas, aga ka endisel Ida-Saksamaal. Riikides, kus erinevus sissetulekute vahel on väiksem, on vähem neid, kes hindavad ebavõrdsust üleliia suureks.