Ott Ilves: isoleeritus on probleem, mitte multikultuursus
Erinev uskumus, nahavärv või emakeel ei peaks olema mõõdupuuks, mille järgi hindame inimesi, arutleb kahes riigis immigrandina elav tudeng Ott Ilves.
Olen immigrandist õpilane kahes riigis – Inglismaal ja Rootsis. Mõlemas riigis on lähiminevikus toimunud rahutused, mille keskmes on etnilised ning rahvus- ja usuvähemused. Nad on sattunud kõrgendatud meediatähelepanu alla ja enamasti just negatiivses valguses. Tahaksin selgitada oma kogemuse põhjal, miks ma arvan, et erinev uskumus, nahavärv või emakeel ei peaks olema mõõdupuuks, mille järgi hindame inimesi.
Olen diskuteerinud rootslastega nende nägemusest immigratsiooni, rassismi ja integratsiooni teemadel. Nende nägemus on olnud, et probleem pole immigratsioonis, vaid hoopis isoleerituses.
Suur hulk Rootsi immigrante on põgenenud sõjaolukorras riikidest, kus on sotsiaalseid probleeme puhta joogivee ja hariduse kättesaadavusest elementaarse turvatunde puudumiseni. Kui need inimesed Rootsi tulevad, otsivad nad turvalisust, mis sünnikodus puudub, ning Rootsi on seda ka enamasti suutnud pakkuda.
Kuid kus tekib vastuolu, on nendele inimestele elamiskoha leidmine ning siin eksisteerib probleem kahel tasandil. Esiteks on kinnisvarahinnad äärmiselt kõrged – tihtilugu liialt kõrged ka Rootsis sündinud kodanike jaoks. Rootsi valitsus omab suurt osa kinnisvarast ning nad määravad sisserändajad elama vastavalt oma äranägemisele. Tihti on nendeks kohtadeks eeslinnad, kus ees ootavad sarnase taustaga inimesed.
Siinkohal tekib küsimus, kas ühiskonda saab üldse integreeruda ja assimileeruda, kui ümber pole mitte midagi selle ühiskonna kultuuriruumist? Töö leidmine, keele õppimine, igapäevane suhtlus ei toimu neis piirkondades rootslastega ega ka rootsi keeles. Seda lihtsalt ei saagi seal eksisteerida, kuna inimesed on vaikimisi paigutatud isolatsiooni. Teiseks on sisserändajad nendes eeslinnades aksepteeritud.
Stockholmi kesklinnas ning Rootsi väikekülades tähendab erinev olemine midagi negatiivset ja ainult nendessamades eeslinnades lubatakse olla erinev, väärtustades seda ilma üleoleva suhtumiseta.
Erinevus hirmutab
Ühiskonna erinevusele vastu seismist tõdesid ka kahe pool-rootslase väited (üks vanem rootslane, teine päris mujalt), et tööle minnes peab unustama, kes oled ning mis su päritolu on – erinevust ei aktsepteerita ja assimilatsioon tähendab massimõtlemise omaksvõtmist.
Siin levibki kogu erinevuse debatt palju laimale pinnale – me kõik mõtleme erinevalt, meil on erinev päritolu ja vaated. Kas see peaks olema põhjus, miks me (ühiskond) üksteise diskrimineerimist lubada võiks? Mina sellesse ei usu.
Vihkamine kartusest teistsuguse ees on argus õppida ja näitab rumalust. Üldjoontes näib, et ega me tegelikult ei taha diskussiooni, kardame. Aga kui ükskord peaks tekkima soov sisulise dialoogi järele, siis peaksime keskenduma kaasamisele ja isoleerituse vältimisele, mitte sellele et maailmavaade või mõtteviis erineb kellegi teise omast. Lõpuks ei mängi nahavärv ega päritolu mitte mingit rolli – tähtis on oskus kaasa mõelda ja kaasa tulla.
Aga ehk on mu Tansaaniast pärit ja Rootsis üles kasvanud sõbral õigus – võib-olla on kõiges süüdi ilm. Äkki oleksime aktsepteerivamad ja leplikumad üksteise suhtes, kui õues oleks rohkem päikest. Tal võib olla õigus, sest pärast päikese väljatulemist naeratavad rootslased mulle palju rohkem kui talvel, isegi pärast mu välismaise aksendi kuulmist.
