Lahing Keskmaa (ehk Tallinna) eest algab

15. juuni Päevalehes kirjutas Andrus Kivirähk, et “praegune Reformierakond on nagu Tolkieni “Sõrmuste isanda” Guglunk, kelle pikaaegne võimusõrmuse omamine on muutnud millekski eriti vastikuks ja näotuks”. Eluaegse tallinlasena pean nentima, et ega pealinna piirideski asjad paremad pole, kuigi siin on võimul üks teine näotu partei.

Laveerid Tallinna teedel, nagu oleksid teel Mordorisse ja küsid endalt, kas muutused on ülepea võimalikud. Paralleele “ühe valeraha kahe külje vahel” (I. Tarand) võib tuua mitmeid: valitsuserakond kuulutab end rahandusministri suu läbi asendamatuks, Tallinna meer annab vihje, et istub oma maksumaksja poolt võimaldatud kuldsel troonil veel ka aastal 2020.

Kodanik tunneb nii riigi tasandil kui ka pealinnas, et teda ei kuulata, ei kaasata, temast ei saada aru. Võitlus käib mitte rahva heaolu, vaid “kullakalli” – võimu – nimel. Selle tõendiks on nii see, kui vajalikke, kuid valusaid otsuseid ei julgeta teha enne kohalike omavalitsuste valimisi, kui ka summad, mis kuluvad propagandale ehk teisisõnu lihtlabasele enesereklaamile linnakodaniku rahakoti kaudu. Kas lugeja teab, et see summa on küündinud juba 5 miljoni euroni, mis on nn vanas rahas üle 78 miljoni krooni?

Võimusõrmus populismi abil

Kivirähk toob välja, et sõge kiindumine ohtlikusse lelusse nii, et lõpuks kükitasid mõlemad nurgas, silitasid armunult sisisedes oma kuldset kullakallikest ja tõid kuuldavale arusaamatuid häälitsusi, said saatuslikuks nii Guglunkile kui ka Reformierakonnale. Kuid kas võib seesama sisisev omakasupüüd hukutada ka Tallinna meeri? Sõltub valijaist ja nende teadlikkusest.

Kivirähk kirjutab: “Guglunk läks ju pööraseks, kui sõrmust temalt ära võtta prooviti.” Reformierakonna pöörasustest oleme leheveergudelt lugenud küll ja küll. Kuuldavasti astutakse Reformierakonnast välja sõnadega, et sinna on jäänud veel vaid üks aus inimene.

Vanahärra, kelle traditsiooniks on ring ümber Venuse, tõestab ilmekalt oma kustumatut himu “kullakalli” järele näiteks tasuta ühistranspordi võimaldamisega kõikidele tallinlastele, samal ajal, kui puudub arengukava ja analüüs, mis näitaks, milliseid probleeme transpordivaldkonnas tasuta sõit õieti lahendab. Samuti suudab linnapea vaevalt ära seletada, kuidas amortiseeruvat sõidukiparki 5‒10 aasta pärast uuendada suudetakse, kui kõik puha tasuta on. Kas professionaalne linnajuht käituks viisil “pärast mind tulgu või veeuputus”?

“Lootust on alati”

Tallinnas elab kolmandik Eesti inimestest, samuti leiab siin aset suur osa Eesti majandustegevusest. Kohalikud valimised pealinnas on justkui võitlus Keskmaa pärast, mille saatus on oluline kõigile teistele piirkondadelegi.

Pole kuulda, et erakonnad ülemäära kohalikele teemadele keskenduks ja valutaks südant selle pärast, et linnajuhtimine on äärmiselt tsentraliseeritud ja kodanikukauge. Kodanikud on nagu orkide mass, keda vajadusel kokku ajada ja ära kasutada. Nagu asumiseltside kriitikast teame, on “Tallinna positiivne programm” pseudokaasamise ehe näide.

Parteide põhimure näib olevat aga see, kas saab mees-Savisaare ja nais-Savisaare vastanduma panna ja anda veel kord etendus vastuseisust, mis peaks valijad sedelile ristikest tegema suunama kantuna emotsioonist, kumb valik on hullem. Valija aga väärib paremat alternatiivi.

Juss: “Kõik toimuks nagu mingis suures kuulsas loos. Tulvil tumedaid jõude ja ohtusid. Nende lugude tegelastel oli palju võimalusi tagasi pöörduda, aga nad ei teinud seda. Nad jätkasid oma teekonda, sest neil oli, millest kinni hoida.”
Frodo: “Millest meie kinni hoiame, Juss?”
Juss: “Teadmisest, et selles maailmas on ka midagi head, isand Frodo. Ja selle nimel tasub võidelda.”

Alati leidub skeptikuid, kes arvavad, et ise lahingusse minna pole mõtet, sest muuta ei saa nagunii midagi.

Nõnda küsis ka Rohani kuningas Theoden: “Mida suudavad inimesed teha sellise pimeda vihkamise vastu?”
Isilduri järglases, troonipärija Aragornis oli siiski veel võitlusvalmidust: “Ratsuta koos minuga välja. Ratsutame välja ja astume neile vastu. Sinu rahva nimel.”
Theoden: “Olgu see tunniks, mil me oma mõõgad koos välja tõmbame.”

Küsime endilt, kas soovime lõhkilaenatud eelarvet, amortiseeruvat sõidukiparki, lagunevaid lasteaedu, auklikke teid ja politiseeritud ametnikkonda, kes maksab kümnist ühe erakonna juhile? Kas julgeme uskuda, et Eesti pealinnas võiksid puhuda teistsugused tuuled?

Juss: “Aga lõppude lõpuks on need tumedad varjud üksnes ajutised, sest peab ju ka pimedus kunagi lõppema. Saabub uus päev. Ja kui päike paistma hakkab, siis seda eredamalt.”
Aragorn ütles: “Lootust on alati” ja tal oli õigus, kuigi pidada tuli raskeid lahinguid.
Süüdakem siis leegid ühtsuse näitamiseks, vabastagem Keskmaa pruunis pintsakus Sauronist ja tema võimalikest järglastest, kelle eesmärgiks pelgalt “kullakallis”.