Kristiina Herodes: kolm aastat pressiesindajana EL-i suurimal välismissioonil Kosovos
Kui ma 2008. aasta aprillis Kosovosse jõudsin, oli Euroopa Liidu suurim tsiviilmissioon EULEX teoreetiliselt alguse saanud ja ootas heakskiitu ÜRO julgeolekunõukogult, et kohale saabunud kohtunikud, prokurörid, politseinikud, piirivalvurid ja tolliametnikud saaksid koos kohalike kolleegidega oma igapäevast tööd teha.
Missioon käivitus täisvõimsusel 2009. aasta aprillis. Pressiesindaja töös Euroopa Liidu tsiviilmissioonis EULEX suurim väljakutse oligi esindada ühel ajal mitukümmend vastakate huvidega riiki või organisatsiooni. Pidevalt tuli valmis olla üllatusteks – näiteks avastasin, et mind on salaja filmitud ja seda videot näidati teleuudistes.
Kosovo puhul tuleb rääkida konfliktijärgsest piirkonnast. Sõda lõppes seal üle kümne aasta tagasi, kuid pingeid serblaste ja albaanlaste (Kosovo suurim elanikerühm) vahel esineb aeg-ajalt praegugi, eriti Kosovo põhjaosas. Kosovo iseseisvumine 2008. aasta veebruaris ei meeldi jätkuvalt Serbiale ning kuni eelmise aasta septembrini oli Kosovo piiratud iseseisvusega riik. Paljudele mittetunnustanud riikidele on Kosovo jätkuvalt ÜRO mandaadi all. Kõiki neid aspekte tuli arvestada. See tähendas poliitiliselt väga korrektset keelekasutust ja sageli ka aeglast vastamist ajakirjanikele, sest iga väljaöeldud ja -saadetud sõna oli suure kaaluga.
Kui aprillis 2008 Kosovosse jõudsin, olin pressi- ja meediaosakonnas viies töötaja (missioonil oli tol hetkel tööl paarsada inimest), kolm aastat hiljem aprillis 2011 oli meid 20 (missioonil ligi 3000). Meie osakonnas olid minu sealoldud ajal esindatud kaheksa riigi spetsialistid, näiteks esimeseks ülemuseks oli Luksemburgi politsei avalike suhete juht, outreach’i (eesti k abikäepoliitika) eest vastutaja oli 16-aastase BBC töökogemusega ajakirjanik, tolliteemade ja sisekommunikatsiooni eest vastutas Belgia diplomaat, lisaks kohalikud töökaaslased. Minu ülesanne oli olla justiitsvaldkonna kõneisik, lisaks kirjutada osakonna tööst raporteid nii missioonisiseselt kui ka Euroopa Liidu julgeoleku- ja välispoliitikajuhi (esialgu Javier Solana, hiljem Catherine Ashton) pressikabinetti. Esimesel aastal ehk enne missioonile täitevvõimu saamist oli pressi- ja avalike suhete osakonna peamine ülesanne tutvustada nii Euroopa Liitu, selle väärtusi kui ka missiooni tulevasi ülesandeid, missiooni täisvõimsusel töölehakkamisel loomulikult missiooni tööd.
Maine muutus pidevalt
EULEX-i maine kohapeal muutus aja jooksul tihti. Ühelt poolt oodati imet ehk kõik kuriteod on kohe uuritud ja nende toimepanijad, sh ühiskonnas tuntud inimesed, saavad ranged karistused. Teisalt oli raske mõista kuritegude uurimise kiirust (loe aeglust) ning kui uurimises jõuti tipp-poliitikute võimaliku kahtlustuseni, ehmatati ehk ühed parastasid ning teised leidsid missiooni tegevuses vandenõu poliitikute vastu.
EULEX-missioonil oldud kolme aasta jooksul oli väga oluline koht outreach’il. Ette valmistada ja läbi viia tuli nii suuremaid kui ka väiksemaid kampaaniad, mis enamasti tähendas esinemisi koolides, osalemisi debattides, linnades ja külades flaierite jagamisi jms. Korraldasime mitut liiki kampaaniaid, näiteks 2008. aasta suvel oli ülekosovoline roadshow-tüüpi kampaania, kus esinesid kohalikud staarid, rahvakunstnikud, lapsed, anti etendus euroopalikest väärtustest ning noored osalesid EL-i teemalisel mälumängul. Spetsiifilisem kampaania, mille ette valmistasin, oli tutvustada sadade sõjakuritegude uurimise lõpetamist, sest tõendeid polnud piisavalt või asjaosalised olid surnud või kadunud. Nimetatud juhul tuli informeerida nii ajakirjanikke kui ka teemasse puutuvaid organisatsioone, näiteks sõjaveterane koondavaid ühinguid (sõjaveteranideks on seal väga sageli ka alla 40-aastased) ja kadunud inimeste lähedasi koondavaid ühinguid.
Suurem kampaania, mis hõlmas ka teleklippide edastamist, aitas tutvustada justiitssüsteemi toimimist: kuidas politseinikud, prokurörid ja kohtunikud oma igapäevatööd teevad ning mida tähendab võimude lahusus, samuti seadusest lähtuvad otsused. Selle kampaania valmistasime ette ja viisime läbi oma osakonnaga, sest meil olid tööl nii kaameramees, fotograaf kui ka graafiline disainer.
Teine ajamõõde
Mitmel korral tuli muutunud olukorra tõttu pikemalt kestev kampaania välja mõelda vaid mõne tunniga ja seda ka kohe alustada. Paaril juhul tuli ettevalmistamisel olev töö pooleli jätta, sest asjaolud muutusid. Esialgu vajaski harjumist nii ajamõõtme teine käsitlus kui ka poliitilise olukorra kiire muutumine. Palju tegevusi sai hakata korraldama viimasel minutil ja kui oligi soov midagi varem teha, polnud sel mõtet.
Missioonil oli oma kommunikatsioonistrateegia, mida aeg-ajalt üle vaatasime ja vajadusel täiendasime. Seadsime endale eesmärgiks olla hea euroopalik eeskuju Kosovos – avatud, aus, läbipaistev ning isikuandmeid kaitsev. Loomulikult tekitas kohalikus meedias sageli küsimusi, miks me ei räägi uurimise all olevatest inimestest ega teata ette politseioperatsioonidest ja vahistamistest.
Võibolla oligi kõige raskem kohalike olude, suhtevõrgustike, taustade, tavade ja inimeste tundmaõppimine, sest nende teadmisteta ei saa ju suhtekoraldaja tööd teha. Abiks olid minu varasemad kolm Kosovos käiku aastatel 2000, 2001 ja 2002 OSCE valimisvaatlejana, head kolleegid ja sealsed ajakirjanikud. Möönan, et kõiki suhteid ei suutnudki kolme aasta jooksul selgeks saada. Tuli ette, et mingite teemade käsitlemisel jäid ikka kõik varasemad nüansid teadmata.
Palju meediaväljaandeid
Kosovo eripäraks on meediaväljaannete paljusus ning nende poliitiline mõjutatus. Kokku ilmus kümme päevalehte (hetkel seitse) kogutiraažiga 35 000 eksemplari. Üleriigilisi telekanaleid on neli, lisaks kohalikud kanalid ja suur hulk raadiojaamu. Tegevust on alustanud ka mitmed online-väljaanded. Siiani on olnud kõige mõjusam uudiste edastaja teler, mis väidetavalt on Kosovos olemas 99% kodudest. Kui endale elamist otsisin, siis üürileandjad näitasid esmalt suurt telerit ja alles hiljem rääkisid elektriühendusest, küttest ja veest.
Viimastel aastatel on väga mõjukaks uudistekanaliks Kosovos saanud ka Facebook. Lisaks oli/on Kosovo rahvusvaheliste meediakanalite tähelepanu all. Kohalikku meediat jälgisime oma osakonnas töötavate meediamonitoorijate abiga. Esialgu jälgisid nad üksnes kirjutavat meediat, hiljem lisandusid online-väljaanded ja telekanalid. Raadiot monitooriti vähe, sest selle kuulatavus on üsna väike.
Missiooni üks ülesanne on uurida ja pidada kohut tundlike kuritegude asjus: nendeks olid sõjakuriteod, inimsusvastased kuriteod, korruptsiooni- ja majanduskuriteod, kuriteod etnilisel pinnal jms. Justiitsvaldkonna kõneisikuna oli minu roll nendest teemadest rääkida. Kuna Kosovos on levinud inimeste hirmutamine, siis ei saanud missioon kasutada kõneisikuna prokuröre, uurijaid ja kohtunikke. Mõnikord tekkis mul rollikonflikt mõnest kohtuistungist rääkidest, sest pidin samal ajal esindama prokuröri ja kohtunikku, kes olid eriarvamustel, näiteks prokurör nõudis kohtualusele vangistust, kuid kohtu arvates polnud kohtualune süüdi. Ajakirjanikele tuli selgitada korraga nii kohtuniku kui ka prokuröri seisukohta ning vastata küsimusele, mis on missiooni vaatenurk.
Paljud Kosovo ajakirjanikud rääkisid head inglise keelt, kuid vastamisel tuli arvestada üsna lihtsa ja arusaadava keelekasutusega. See eeldas teema põhjalikku läbimõtlemist ja lihtlausetesse panemist, et ka kohtunikud-prokurörid sellega rahule jääks. Kuna Eestis töötasin üle kaheksa aasta justiitsvaldkonnas, siis juristide mõttemaailm oli tuttav, lisada tuli vaid eri riikidest pärit spetsialistide eripära. Eestlasena oli esialgu üsna lihtne mõista Põhjamaade ja Saksamaa kolleege, kuid kiiresti tekkis ka vastastikune mõistmine lõunapoolsete riikide kolleegidega.
Salajane filmimine
Kosovosse jääb ka kogemus minu salaja filmimisest. Nimelt taasavas missioon 2009. aasta märtsis Põhja-Mitrovitsa kohtumaja, mis rüüstati pärast Kosovo iseseisvaks kuulutamist ja kohus ei töötanud seal peaaegu aasta. Esimesel plaanitud päeval ei saanud kohtumajja siseneda, kuna selle ees oli ulatuslik protest ja tekkis tõsine oht, et sealt ei saa enam välja. Otsustasime tol päeval mitte anda näo ja häälega seisukohti meediasse, kuid samal ajal suhelda ajakirjanikega off the record’i põhimõttel (mitteametlikult). Paar ajakirjanikku olid Mitrovitsas EULEX-i logbase värava taga ootamas ja läksin koos kolleegiga nendega rääkima. Palusin kaamera ja mikrofoni välja lülitada, Kosovo suurima telejaama ajakirjaniku kinnitusel seda ka tehti. Kuna tekkis kahtlus, palusin seda veel teha keset oma juttu kahel korral, millele ajakirjanik ja kaameramees vastasid, et kaamera ei käi. Õhtul sain telefonikõne töökaaslaselt, kes teatas, et nägi mind uudistes. Kohtumajas algasid kohtuistungid kaks päeva hiljem, kui olukord kohtumaja juures oli rahunenud.
Julgeolekuaspektidega tuli samuti üsna palju arvestada. Mitmete ürituste korraldamisel tuli arvesse võtta kohalikke tähtpäevi ning missioonijuhile meediat planeerides tuli see läbi arutada tema ihukaitsjatega (tundlikke teemasid käsitlevatel kohtunikel ja prokuröridel olid ihukaitsjad). Ühe poliitiliselt tundliku kohtuistungi käigus küsis julgeolekuosakond minult korduvalt, kas tunnen vajadust ihukaitsja järele, seda vajadust ei tekkinud. Üldiselt oli Kosovos turvaline olla. Minu inglasest kolleeg leidis, et tema tunneb end Balkanil isegi turvalisemalt kui Manchesteri äärelinnas.
Kosovo
* Riik Lõuna-Euroopas – Balkanil
Pindala 10 887 ruutkilomeetrit.
*Rahvaarv 2,1 miljonit, kellest 88% on albaanlased, 7% serblased.
Pärast Teise maailmasõja lõppu sai Kosovost Jugoslaavia autonoomne piirkond.
*Pärast Josip Broz Tito surma hakkasid 1980. aastatel pinged albaania ja serbia kogukonna vahel teravnema. Albaanlased soovisid Kosovo suuremat suveräänsust, serblased seevastu tihedamaid sidemeid Serbiaga.
*1989. aastal korraldati Jugoslaavias referendum, mis kiitis heaks uue põhiseaduse. See oli demokraatlikum, sest lubas mitmeparteisüsteemi ja sõnavabadust, samas kärpis provintside õigusi, jättes Kosovo autonoomiast ilma. Kosovo albaanlased boikoteerisid referendumit, kuid referendumi tulemusi see ei mõjutanud.
*Pärast uue konstitutsiooni jõustumist suruti albaaniakeelne ajakirjandus Kosovos alla – seda ei finantseeritud enam ja eraajakirjanduse levitamine muudeti kõrgete maksude ja seaduste abil keeruliseks. Albaaniakeelne televisioon ja raadio keelati. Albaaniakeelset haridust kärbiti, ka kontroll ettevõtete üle (enamikus riiklikud) läks Serbia valitsuse kätte.
*Pärast albaanlaste massilisi rahutusi kuulutati veebruaris 1990. aastal välja erakorraline seisukord ja suurendati tunduvalt Jugoslaavia armee ja politsei kohalolekut provintsis.
*Olukord albaanlaste ja serblaste vahel teravnes veelgi 1995. aastal, kui Kosovosse asusid tuhanded serbia põgenikud Horvaatiast.
*Pinged kasvasid 1998. aasta veebruaris sõjaks, mille käigus hukkus ligi 10 000 albaanlast, peaaegu miljon inimest põgenes naabruses asuvatesse riikidesse. ÜRO on süüdistanud mitmeid kõrgeid Serbia ametiisikuid Serbia vägede toime pandud sõjakuritegudes Kosovos. Sõda lõppes 1999. aasta juunis.
*Lisaks hukkunutele jäi konflikti ajal kadunuks umbes 4400 inimest, ligi 2000 inimest on siiani kadunud.
Kosovo iseseisvumine
*Kosovot mittetunnustanud riikide jaoks on see jätkuvalt ÜRO Julgeolekunõukogu 1999. aasta resolutsiooniga ÜRO kontrolli alla antud territoorium, mida haldab ÜRO tsiviilmissioon UNMIK (United Nation Mission in Kosovo) ja mille julgeolekut tagab NATO sõjaline missioon KFOR (Kosovo Force).
*Julgeolekunõukogu resolutsioon nägi ka ette ka Kosovo staatuse küsimuse lahendamist, siis nimetas ÜRO peasekretär 2005. aastal Soome endise presidendi Martti Ahtisaari oma eriesindajaks, et sellele lahendust leida
*Martti Ahtisaari meeskonnal valmis plaan, kuidas rahvusvahelise järelevalve all ja serblaste muresid arvestades võiks jõuda osalisi rahuldava lahenduseni, kuigi Belgradile ei olnud see vastuvõetav ning ÜRO ei toetanud seda plaani.
*17. veebruaril 2008 kuulutas Kosovo end ühepoolselt iseseisvaks (seda küll olukorra kiiret lahendust toetavate sõbralike riikide valvsa silma all).
*Rahvusvahelist toetuse saamiseks tuli lähtuda nn Ahtisaari plaanist, mis nägi ette üleminekuperioodi, mil Kosovo suveräänsus on piiratud ja selle järele valvab rahvusvaheline tsiviilesindaja. 2012. aasta septembris üleminekuperiood lõpetati.
*Praegu on Kosovot tunnustanud 99 riiki.
*Vähese tunnustamise tõttu ei ole Kosovot enamik rahvusvahelisi organisatsioone ja erialaliite aktsepteerinud ning seda näitab oma riigidoomeni, telefoni- ja postikoodi puudumine.
EULEX-Kosovo
2008. aasta veebruaris algatas Euroopa Liit Kosovos tsiviilmissiooni EULEX, et aidata seal kaasa õigusriigi tugevdamisele. Erilist tähelepanu tuleb pöörata politsei-, tolli- ja justiitsvaldkonna tugevdamisele. Selleks saadavad Euroopa Liidu liikmesriigid koos teiste panustavate riikidega (Ameerika Ühendriigid, Šveits, Türgi, Horvaatia, Norra) oma eksperte, kes töötavad koos Kosovo vastava ala spetsialistidega. Eestist oli missioonil tipphetkel kümme eksperti.
Kosovos on mitu rahvusvahelist missiooni: EL-i, ÜRO ja NATO missioonid. Neil on erinevad ülesanded.
Lugu ilmus kommunikatsiooniajakirja Kaja eelmises numbris. Vaata ka http://kaja.aripaev.ee/
Kaja hoiab kursis kommunikatsiooniuudistega nii Eestist kui välismaalt. Igas ajakirjanumbris on fookusteema, mis avab põhjalikumalt mõnd kommunikatsioonivaldkonna tahku.
Ajakiri on suunatud kommunikatsioonivaldkonnas tegutsevatele spetsialistidele ning kõigile, kellele suhtekorraldus huvi pakub.
