Alatalu: Snowdeni salaja filmimine inimõiguslaste poolt näitab, et USA "käsi" jõuab kaugele
Reedel sündis kena sensatsioon, kui Sheremetjevo lennujaama transiitkeskuses toimus USA globaalse, nii vaenlase kui sõprade järele luuranud süsteemi paljastaja Edward Snowdeni kohtumine inimõigusi kaitsvate organisatsioonide esindajatega.
Kohal olid Transparency International, Amnesty International, Human Rights Watch jt., mõistagi, et nende Venemaa kontorite juhid, ent ka mõni kaalukas tegelane, nagu näiteks Riigiduuma liige, kurikuulsa Molotovi lapselaps Vjatseslav Nikonov, kes järgnenud pressikonverentsil n.ö. tööjaotuse korras oli just see mees, kes teatas, et Snowden soovib varjupaika Venemaalt.
Inimõiguslaste ja Snowdeni kohtumise tegi pikantseks asjaolu, et kuigi sellele minnes kinnitati – Snowdeni nõudmisel ei tohi kohtumist filmida, seda ometi tehti. Kes kohalonud 17st inimõiguste eest võitlejast lubadust rikkus, pole tänaseni teada antud, ehkki pildi järgi on ilmne, et ta istus teises reas ja tegi oma musta tööd üle teise aktivisti õla.
Raha jõuab kõikjale
Igal juhul kena kinnitus, et raha jõuab kõikjale ja on teada sedagi, et personaalse kutse saanud aktivistidega võttis ühendust ka USA saatkond Moskvas, paludes neid meelde tuletada Snowdenile, mida tal USA kodanikuna teha tuleks. Mainin seda kõike sellepärast, et - Snowdeni seisukohalt - leidis kinnitust, et ikka leidub keegi, kes kokkuleppeid rikub ja et USA käsi ulatub kaugele.
Veelgi varem – 3. juulil oli seda kinnitanud vahejuhtum Boliivia presidendi Evo Moralesi lennukiga, mida teel Moskvast Lõuna-Ameerikasse ei lastud järsku läbi Prantsusmaa, Hispaania, Portugali ja Itaalia lennuruumidest ning mis seetõttu maandus Austria pealinnas Viinis. Ehkki Boliivia presidendi nimel oli kõigile infopärijatele kinnitatud, et Snowdenit pole pardal. Nagu juhuslikult, oli lennujaamas ees Austria president Heinz Fischer, kes vabandas sekelduse pärast, kuid oli valmis Boliivia presidendiga kohvitama.
Kuna vähemalt üks Austria julgeolekuametnik jõudis siseneda lennukisse, et seda üle vaadata, keeldus Evo Morales isegi kohvist ja nõudis rahvusvaheliste konventsioonide rikkumise lõpetamist. See pole esimene kord viimastel aastatel, kus pisike Austria on olnud suurvõimude lükata-tõugata – tasub meenutada kasvõi juulit 2011, kui samas lennujaamas peeti Leedu nõude alusel kinni 1991.a. Vilniuse teletorni tapatalgu üks tegelastest Golovatov, kes aga Moskva sekkumise peale Brüsselis korraldusel vabastati.
Erinevalt euroopalikust silmapilksest kuuletumisest suurvõimude tahtele tähendas Boliiva presidendi kohtlemine Euroopas kogu Ladina-Ameerika tagajalgadele tõusmist. Pärast Moralesi kojujõudmist on Lõuna-Ameerika presidendid kogunenud kolmel korral arutama endi alandamist Viini lennujaamas – ALBA (vasakpoolsete USA-vastane grupp), siis UNASUR (vasakpoolsete ja mõõdukate grupp) ja siis veelkord (12.07) MERCOSURi raames (Argentina, Brasiilia, Tsiili, Uruguay Venetsueela), et taunida USA süüdistamise kõrval eeskätt Euroopa riikide käitumist antud konfliktis, mida kvalifitseeritakse üheselt – „valelik“.
Teadu on Morales indidaanlane ja sama verd on ka Ecuadori president Rafael Correa, kes UNASURi kogunemisel kinnitas, et Euroopa juhid valetavad neile ja kohtlevad neid nagu 500 aastat tagasi, silmas pidades mõistagi konkistadooride suhtlemist atsteekide ja inkade kuningate ja ülikutega. Pariis, Madrid, Lissabon ja Rooma on selle peale korduvalt vabandanud, aga sisuline vastukäik tuli just MERCOSURi grupilt – nende kõigi suursaadikud kutsuti koju tagasi. Sellele kokkutulemisele eelnes uus oluline paljastus – 8. juulil avaldas Brasiilia suurleht „O`Globo“ dokumendid, mis kinnitasid, et USA luurab vasakreziimidele lisaks ka oma Ladina-Ameerika suurimate koostööpartnerite – Mehhiko ja Colombia valitsuste järgi. Nii et juba öeldule võib tulla veelgi lisa ja uut USA-vastast lainet arvestades jääb Ladina-Ameerika kõige tõenäosemaks kohaks, kuhu Snowden üritab asuda.
Võib kindel olla, et Kremlile ka ei meeldi Snowdeni ajutine – nagu mees ise ütleb – jäämine Venemaale. Arusaadavalt saab see sündida vaid Putini esitatud tingimustel – ei tohi tekitada kahju USAle ehk siis peaks Snowden vait olema kogu selle aja, mis ta on Venemaa pinnal. Kui nüüd süüvida sellesse, miks Snowden avalikustas soovi paluda varjupaika Venemaalt (mida Moskva kinnitusel ta pole veel teinud), siis meenub üks teine Moskvast Lõuna-Ameerikasse jõudmise lugu. Nimelt arreteeriti 1973.a. Tsiilis toimunud verise riigipöörde käigus tuhandeid Allende valitsuse tegelasi, kellede hulgas oli ka kompartei juht Luis Corvalan. Kui tema ainus poeg vanglas suri, heldis NSVL toonane juhtkond ja 18. detsembril 1976 toimus Zürichi lennuväljal kuulus vangide vahetus – Luis Corvalan Nõukogude dissidendi Vladimir Bukovski vastu.
Suund Ladina-Ameerikasse
Tegelikult pöördus Lucho, nagu teda kutsuti Tsiili tagasi veel 1980.a. Võiks öelda, et ametlikult, sest nimi oli teine ja, mis peamine, ka välimus teine – pärast mitut operatsiooni oli tema kuulus kongus nina sirge jmt. Ta elas varjus veel 8 aastat, enne kui olud muutusid. Uue näoga Corvalan suri 93-aastaselt 2010.a., olles näinud oma verivaenlase langust ja alandamist. Või tuletagem meelde Bosnia lihunikku Radomir Karadzicit, kes võttis teise identiteedi, kasvatas habeme ette, libises algse kaitse alt välja, töötas ja isegi reisis 12 aastat, kuni juhuslikult aastal 2008 tabati.
Teisisõnu – vaist ütleb, et Snowden loodab samuti oma välimust muuta, et siis kunagi märkamatult lipsata Venetsueelasse, Nicaraguasse või Ecuadori, et üritada seal oma tegevust jätkata.
