AKADEEMIA nr 7: Poliittehnoloogiliste lööklausetega on püütud sandistada tervete rahvaste kollektiivset südametunnistust
Keha koos meeleorganitega toimib pärast operatsiooni tavapäraselt, kuna on aju kaudu kaugjuhitav. Oma purgis hulpivat aju (Houstonis) vaadates, küsib Dennett: „Kus ma olen?“ — kus esineb see mõte? Kas see esineb tema ajus, mis hõljub purgis, või tema kõrvade vahel, kus see tundub esinevat? Või on ta eikusagil? Kaalunud eri vastusevariante, otsustab Dennett, et ta on kahes kohas: nii purgi sees kui väljaspool seda. Kuid maa all lähevad ridamisi rikki ajuimpulsse vahendavad transiiverid — ja Dennetti keha lakkab „töötamast“. Kui enne ühenduse katkemist tundus isiku asukoha määramine sõltuvalt vaatepunktist (Dennett on seal, kus ta arvab end olevat) peaaegu võimatu, siis pärast kehatuks muutumist näib see päris loomulikuna. Teadvusele tulles selgub, et keha pole enam endine, vaid teise inimese oma. Niisugune avastus paneb mõtisklema, kas uue keha omandamine jätab inimese isiksuse puutumata või ei. Kuid vähe sellest! Peagi selgub, et lisaks päris ajule (Yorick) on pandud arvutiprogrammina tööle ka sünkroonselt funktsioneeriv varuaju (Hubert). Aga kui keegi võiks lahutada kahe aju sünkroonse tegevuse ning ühendada ühe nendest uue kehaga, siis kumba tunnustaks maailm tõelise Dennettina? Seda ei juhtu, kuid varsti kaotavad kaks aju oma sünkroonsuse... Viis aastat hiljem kommenteerib Dennett, et ilma kummagi süsteemi (Yorick ja Hubert) sünkroniseeritud ning identse töötluseta tuleb loobuda loo kesksest liinist. Miks? Kuna sellest sõltub eeldus, et leidub ainult üks isik kahe ajuga (millest üks on varuks). Oletus, et ühele toimijale võib vastata rohkem kui üks keha, on tõeliselt ennekuulmatu — samast kategooriast mis oletus, et kusagil on veel üks täpselt Maa moodi planeet, kus asuvad sinu ning kõigi su sõprade ja ümbruskonna aatomitäpsusega koopiad.
Mis tundub võlts filosoofile, ei pruugi olla väär müstikule, eriti kui kõnelda Jumalaga südame põhjast, nagu selleni küündis Armeenia kiriku kanoniseeritud pühak Grigor Narekatshi (püha Grigor). Tema kirjandusliku pärandi moodustavad teoloogilised traktaadid (sh seniajani üheks parimaks peetav „Ülemlaulu“ tõlgendus), panegüürikad, laulud (gandz’id ja tagh’id) ning poeemiks kutsutav „Nukker lauluraamat“ (Matean voghberguthean, sõna-sõnalt „Nutulaulude raamat“). Narekatshi lõpetas poeemi arvatavasti 1002. aastal, seega vahetult enne surma. Kuigi meieni pole jõudnud tema originaalkäsikiri, on säilinud üle kuuekümne alates 12. sajandist käsitsi tehtud koopia. Trükivalgust nägi raamat 1673. aastal Marseille’s. Poeemis on 95 peatükki, mis omakorda jaotuvad paragrahvideks. Müstikuna nimetab püha Grigor peatükke „Kõnelusteks Jumalaga südame põhjast“. Armeenlastele on „Narek“, nagu seda lihtsalt kutsutakse, Piibli järel tähtsuselt teine raamat. Sellel usutakse olevat ka tervendav mõju, mistõttu hoiavad tõbised seda magades padja all ning teatud peatükke loetakse ette haigevoodi kõrval. Osa peatükke on aga proosatekstid ja käsitlevad teoloogilisi teemasid. Viis peatükki on eestindanud Peeter Volkonski.
Kui jumalasõna võib ravida, siis poliittehnoloogiliste lööklausetega on püütud sandistada tervete rahvaste kollektiivset südametunnistust, eriti kui testida Nõukogude Liidu kommunistlikku propagandat, mis muutis terminite mõtet, keerates need sageli lausa pea peale, nagu selgub Peeter Kaasiku artiklist. „Internatsionaalne“ ehk paljurahvuseline samastati „internatsionalismiga“ ehk rahvusülesuse või „rahvaste võrdsuse ja koostöö pooldamisega“ ning tõlgendati neid mõisteid vastavalt hetkevajadusele. Et eristada internatsionalismi tõlgendust „kodanlikust“ versioonist, lisati juurde ka „proletaarne“ või „sotsialistlik“. Internatsionalismist tehti ideoloogias „rahvaste sõpruse“ kõrgem vorm, mille põhieesmärgiks oli rahvusteadvuse hävitamine ehk tegelikkuses tähendas see ühtesulamisideoloogiat, mis vastandas internatsionalistliku ja rahvusteadvuse ning pidi lõpuks siduma kõik inimesed üheks rahvuseta massiks. Kuna alaliseks probleemiks oli sulatatavate vastuhakk, poogiti rahvusteadvusele sõnastuses kunstlikult külge negatiivne natsionalistlik-sallimatu iseloom, mis ei tunnista teiste rahvuste õigust enesemääramisele. Internatsionaalse kasvatuse lõpptulemuseks pidi kujunema täiesti uus inimühendus — „nõukogude rahvas“. Ühtesulatamispoliitika polnud midagi uut. Selle erijooneks NSV Liidus oli, et repressiivne kultuurirevolutsioon ei tabanud mitte ainult vähemusrahvusi, vaid ka venelasi, ning neid veel kõige rängemini. „Uus inimene“ oli visa tekkima, kuid kasvatustöö ei olnud ka päris tulemusteta. Ideaalist oli NSV Liidu lõpuaastateks valmis saadud Homo soveticus’e prototüüp küll kaugel. Erilist huvi ei ilmutanud ta ei nõukogude kultuuri ega propaganda vastu, kuid põhikomponendid olid siiski olemas: tal puudus rahvus, kultuur ja iseseisev mõtlemisvõime ning partei otsuseid ei seadnud ta samuti kahtluse alla. Tegemist oli indiviidiga, kes polnud kujunenud ajaloo ja kulturiprotsesside loomulikus käigus, vaid riigi suunatud ideoloogia abil.
Kirjanik Henrik Visnapuu toob 1934. aastal avaldatud essees esile rahvusmõiste erinevad kihid: elamusliku ja tunnetusliku momendi, programmilise rahvusluse ning loova rahvusluse. Rahvusliku ideaali ja kunstipraktika arendamiseks tuleb aga teadlikult arvesse võtta rahvusmõiste suhtelisust ning dialektikat. Programmilise rahvusluse kõige hädaohtlikum kari on see, kui riigijuhid ja eliit, arvestamata rahvuse mõiste relatiivsust ja dialektikat, kasutavad rahvustunnet väiksemate gruppide majanduspoliitilistes huvides. Samas ei pea autor õigeks kultuuripoliitikat ega majandusprogramme, mis on valmis retseptide järgi suurrahvastelt üle võetud. Selline käitumine on ilmne alaealisuse tunnus ja enese alaväärtustamine. Seega on loova rahvuskultuuri peamine ülesanne oma rahvusliku vormi leiutamine, mis aga kannaks endas üldinimlikku sisu.
2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse (lühend REL 2011) käigu ja tulemuste kokkuvõttega jätkab Ene-Margit Tiit (algus eelmises numbris). Internetiloendus algas vana-aastaõhtul 2011. Esimene ja teine loenduspäev möödusid rahulikult, olukord muutus aga radikaalselt 2. jaanuaril. Vastajaid tuli ootamatult palju, nii et ankeedi täitmise aeg venis eelmiste päevadega võrreldes kahekordseks. Ühe päeva jooksul alustas ankeedi täitmist umbes 50 000 inimest. Järgnes paarinädalane suhteliselt rahulik periood, mille vältel täideti päevas keskmiselt umbes 20 000 ankeeti. Aktiivsus tõusis viimasel kümnel päeval. Siis ulatus loendatavate inimeste arv 60 000-ni päevas, kuid enam tõrkeid ei esinenud. E-loenduse lõppedes selgus, et ligemale kaks kolmandikku püsielanikest oli ennast internetis loendanud, mis ületas kõiki ootusi. Pärast e-loenduse lõppu jätkusid viimased küsitlusloenduse ettevalmistused. Üks suuremahulisemaid eeltöid on loendusjaoskondade määramine, s.t kogu loendamisele kuuluva territooriumi jagamine loendajate vahel. Küsitlusloendus algas 2012. a 20. veebruaril ja vältas plaanikohaselt 31. märtsini, kokku 41 päeva. Kõige suuremaks probleemiks oli kontakti saamine mõnede mitte kõige koostööaltimate loendatavatega. Selleks kasutati nii postkasti või ukse vahele jäetud kirju ja sõnumeid kui võimaluse korral ka telefoni või naabrite abi. Loenduse esimene avaldatud tulemus oli loendatud püsielanike arv: 1 294 236 inimest (hilisem täpsustatud arv: 1 294 455), seega ca 75 000 inimese võrra (ca 5,5%) vähem kui eelmisel loendusel 2000. aasta kevadel. Ühest küljest oli tulemus ootuspärane, sest jooksev statistika näitas, et vahepealsetel aastatel oli Eesti rahvaarv vähenenud negatiivse loomuliku iibe tõttu ca 32 000 inimese võrra ja ka ametlik, s.t seaduslikult registreeritud rändesaldo oli negatiivne suurusega üle 20 000 inimese. Oletatav registreerimata väljarände saldo oli nähtavasti vähemalt sama suurusjärku. Lisaks sellele selgus, et rahvastik oli oluliselt vananenud ja riigi territooriumil ümber paiknenud — rahvastikku oli võitnud Harjumaa, õige pisut oli suurenenud ka Tartumaa rahvaarv, kuid kõik ülejäänud maakonnad olid kaotanud üle 10% oma elanikkonnast.
Terve mõistus ütleb, et eeltoodud statistiline meetod kui teadus ei saa kuidagi sarnaneda filosoofiaga. Aga ometi David Papineau täpsustab ja kaitseb seisukohta, et filosoofia on samasugune nagu teadus kolmel huvitaval ja mitteilmsel viisil. Esiteks on filosoofias esitatavad väited sünteetilised, mitte analüütilised: filosoofiliste väidete tõesust ei taga neis sisalduvate mõistete struktuur, just nagu see on ka teaduslike väidete korral. Teiseks on filosoofiline teadmine aposterioorne, mitte aprioorne: filosoofide kindlakstehtud väited sõltuvad sama laadi empiirilisest toest nagu teaduslikud teooriadki. Ja klassikalise kolmiku lõpetuseks puudutavad filosoofia kesksed küsimused tegelikkust, mitte paratamatust: filosoofia esmaseks eesmärgiks on arusaamine tegelikust maailmast, sellestsamast, mida uurib teadus, mitte mingist teisest, metafüüsilise modaalsuse valdkonnast.
Arvustuste rubriigis sõelub Eesti ajaloo II köidet Edgar Saar. Joonistustega esineb Maarja Nõmmik.
Numbri lõpus nagu ikka ilmuvad järjejutuna (26. osa) informatsioonikokkuvõtted Saksa okupatsiooni viimaste aastate, teise Nõukogude okupatsiooni algusaja olukorra ning eesti põgenike saatuse kohta. Katked põhinevad Soomes ja Rootsis kogutud teadetel, mis olid mõeldud Eesti diplomaatilistele esindajatele Helsingis ja Stockholmis (aastail 1943–1944 ka Soome peastaabile). Põgenike intervjueerimise, Eestist tulnud kirjade, ajalehtede ja raadiosaadete jälgimise jm põhjal on need koostanud põhiliselt ajakirjanik Voldemar Kures (1893–1987).
