Raamatukatkend: Vladimir Wiedemann „Püha kaljukitse radadel. Nõukogude hipide rännakud Kesk-Aasias“

Vladimir Wiedemann oli üks 1970ndate Eesti hipi-underground’i keskseid kujusid. Teos pakub magus-maagilist sissevaadet Vladimir Wiedemanni seiklustele Kesk-Aasias, mida ta külastas korduvalt alates 1970ndate teisest poolest. Siit sujub kulgemine mööda müstilisi pühapaikasid, Dušanbe turgusid, hüpnootilisi mäeahelikke, Lenini tänavaid kolme Lenini ausambaga ning nasvai, najaki või kanepipläru aurudes siserännakuid, mis võivad tipneda kohtumisega igaviku Buddha endaga. Juttu on ka nõukogude aja ilmselt kurioosseimast äriplaanist – trükkida koraani otse KGB ruumides Tallinnas ja müüa neid üüratu vaheltkasuga Kesk-Aasiasse, ning mitte jääda seejuures vahele. *** Petrone Print 2013, 271 lk. /////

Kesk-Aasia reisi kavandades pidasin ma muu hulgas esialgu silmas soovi eralduda seal ka mõnda üksildasse paika, et praktiseerida teatud joogatehnikaid, mis nõuavad täielikku isolatsiooni ja erilisi välitingimusi. Selles suhtes tõotas Adžina-Tepe olla põnev paik. Näiteks harjutuse tšod tegemiseks paremat polügooni vaevalt leidubki. Selle rituaali olemus, mille kunagi töötasid välja bööni preestrid, näeb ette heita end kurjade vaimude meelevalda ning pakkuda neile toiduks oma keha.

Tšodist on väga põnevalt kirjutanud Alexandra David-Néel oma raamatus „Tiibeti müstikud ja maagid“. Sel teemal võib leida palju materjali tuntud tibetoloogi Evans-Wentzi kirjadest. Rituaali reeglite järgi tuleb leida üksildane paik, kus rahvapärimuse järgi valitsevad kurjad vaimud (mida rohkem neid seal on, seda parem), seejärel kutsuda need kõikvõimalikke meetodeid kasutades välja ning aktiveerida spetsiaalsete võtetega nende maagiline kohalolek. Lõppkokkuvõttes saab inimene pühitsusliku õuduselamuse, tänu millele toimub uut laadi intuitsiooni kristalliseerumine, mis lubab adeptil saavutada buda kõiketeadmise seisundit.

Tee Adžina-Tepele läks läbi Kurgan-Tjube, mis oli väike, kuid kohalikus mõistes siiski suur linn Tadžikistani lõunaosas. Kurgan-Tjube ja sealne ümbrus oli omapärane usbeki enklaav vabariigis. See linn asub lauskmaal, mägesid siin pole. Kohalik elanikkond tegeleb valdavalt puuvilla kasvatamisega. Kurgan-Tjubest tuleb sõita veel umbes tund kohaliku bussiga ja lõpuks näebki järjekordse kurvi taga ümberringi laiuva kuiva poolkõrbe kohal kurgaani liivakarva kuplit.

Väljusin teeristil. Buss sõitis endast tolmujutti maha jättes minema. Hakkasin astuma stuupa suunas. Et selleni jõuda, tuli minna üle välja, kus kasvasid mingid tihedad vöökõrgused okkalised põõsad. Lõpuks leidsin ennast kõrgendikult ja heitsin pilgu selle servalt alla kausikujulisse nõkku, mille keskel kõrgus kuplikujuline keskstuupa. Nii stuupa kui süvendi seinad olid üle külvatud mingite lendavate elukate tuhandete ümmarguste pesadega, pinnase pragudes ja müürijäänustes võis siiski veel aimata kunagise iidse kloostri kambrite ja koridoride piirjooni. Ronisin kupli otsa ja vaatasin ringi.

Minu ümber laius igas suunas lage poolkõrb. Umbes 300 meetri kaugusel teisel pool teed paistsid mingi põllumajanduskompleksi hooned. Lähima kišlakini oli vähemalt kaks-kolm kilomeetrit.
Inimasustust võis eristada lagedal maal väljajoonistuvate roheliste oaasidena, mis läksid kauguses üle mägiseks maaks. Oli vaikne. Päike kaldus läände. Pidasin aru, mida edasi teha. Džinnide väljakutsumise protseduuri tuleks alustada pigem südaööl. Peab ütlema, et mul polnud kaasas süüa ega telki, mitte midagi peale ühe arbuusi, mille olin ostnud Kurgan-Tjubest, ja kahekeelelise tsambra.

Veel oli taskus väike tükk fooliumisse keeratud kanepivaiku, mille olin Dušanbest igaks juhuks kaasa võtnud, et maagilisi protseduure ei peaks päris „kuivalt“ läbi viima. Istusin stuupa kuplile ja panin jalad risti. Toppisin kanepi paberossi, võtsin pilli välja ja lõin sõrmedega üle keelte. Äkitselt tekkisid mu ette mõned inimesed. Need olid viis-kuus poisikest, kes pärisid, mida ma siin teen. Ütlesin neile, et olen turist, kellele pakuvad huvi arheoloogilised paigad.

Poisikesed rääkisid, et paar aastat tagasi oli Adžina-Teped külastanud keegi tähtis buda munk, kas Birmast või Tseilonilt, koos rohkearvulise saatjaskonnaga. Kõiki oli pannud imestama, et munk suutis mööda seda tohutult okastega kaetud välja kõndida täiesti rahulikult paljajalu, ehkki seal pole isegi heade jalavarjudega kuigi lihtne käia. Pärast kutsuti mind lähimasse kišlakki teed jooma, kuid ma ütlesin kutsest ära, kinnitades, et tahaksin siinset objekti paremini tundma õppida.

Poisikesed läksid minema. Istusin uuesti maha ja panin jalad risti. Läänetaevas oli punane. Sinetavas tühjuses ilmusid nähtavale esimesed tähed. Ning koos nendega ilmusid ka uued külalised.

Need olid samuti poisikesed, ainult pisut vanemad. Assalamu aleikum! Aleikum as-salam! Saanud teada, kes ma olen ja kust tulen, hakkasid poisid mulle jutustama kõikvõimalikke hirmutavaid lugusid üksikutest ränduritest, kes pärast pimenemist kurgaani ligidusse juhtunud. Kord löönud seal põlema mingid kummalised lõkked, kord tantsinud mingid varjud ja kostnud hirmuäratavaid hääli. Mina vastasin, et selliseid kuulujutte ma just kontrollida tahangi ja seepärast veedangi öö kurgaanil.
Siis öeldi mulle, et põllumajandushoonete kompleks teisel pool teed on seafarm, mille ümber hulgub sadu näljaseid ja väga ohtlikke koeri, kurgaani ümbrus aga kubiseb mürgistest madudest. Kuid mina keeldusin ikka küllakutsest tulla teed jooma ja teatasin, et tahan siia jääda. Poisid kadusid. Võtsin uuesti istet ja panin jalad risti. Pimenes. Kuskil haukusid koerad. Võib-olla ongi needsamad metsikud koerad? Pärast hakkas mängima idamaine muusika.

Minu ette ilmusid taas mingid inimkogud. Ühel neist oli käes kaasaskantav raadio. Need olid juba noormehed.

„Aa, Istonia,“ naeratas üks. „Aga meil siin kah vene võimu ei ole ja ei tule ka.“

Justkui oleks vee pealt vaadanud. Raadioga noormees ütles, et tema vanem vend, olles kuulnud poisikestelt minu kohta, saatis teda siia, et anda mulle edasi kutse tulla teed jooma. Ma ütlesin seegi kord ära. Kuid noorem vend selgitas, et kui ma ei lähe, arvab vanem vend, et tema, noorem, ei ole mind piisava südamlikkusega palunud, ja saab tema peale kurjaks. Ainsaks džentelmenlikuks väljapääsuks olukorrast oli kutse vastu võtta.

Suundusime kišlakki ja juba päris hämaras astusime sisse majja, kus elas vanem vend. Sisenesime ja leidsime end avarast toast. Põrand oli kaetud vatitekkide ja patjadega. Naised tõid vaikides dastarhani, teed, lepjoškasid, puuvilju ja maiustusi. Selgus, et vanemat venda ei ole kodus, kuid tema saabumist oodatakse iga minut. Noorem vend tegi lahti teleri – see oli ainus ebatraditsiooniline ese selles traditsioonilises eluasemes.

Ekaanil jooksis mingi nõukogude mustvalge propagandafilm, „Lenin oktoobris“ vaimus. Kõige veidram oli aga see, et Lenin, nii nagu ka kõik teised filmi kangelased, rääkisid usbeki keeles. Seda oli tegelikult täitsa sürr kuulata ja ma pahvatasin tahtmatult naerma. Noorem vend ei mõistnud selle põhjust. Kui talle selgitasin, milles asi, ütles ta häirimatult:

„Ja mis siis sellest? Lenin oskas ka tegelikult usbeki keelt!“

„Võib-olla oskas ta ka eesti keelt?“

„Loomulikult oskas! Lenin oskas kõiki keeli. Sellepärast ta Lenin oligi!“

Ja siis ma mõistsin – aga tegelikult on poisil kui traditsionalistil absoluutselt õigus! Kõrgema teadmuse omanik oskabki kõiki keeli, sest need lähtuvad ju otse temast endast. Ning mustvalge film muutus pühitsuslikuks lindiks, kus usbeki vandenõulased kukutasid Timuri-aegse Euraasia psühhedeelsete praktikatega liberaal-dekadentliku trooni.

Ootamatult kostis õuest automootori müra. Lävele ilmus vanem vend.

„Me sõidame kohe hudoile!“

Sõna „hudoi“ tähendab ligilähedases tõlkes „pidu panema“. Konkreetsemalt on see idamaist tüüpi lauasistumine, ainult jutumärkides. Sest idamaal kogunetakse mitte ümber laua, vaid ümber dastarhani. Kui võimalik, pannakse ümber dastarhani kurpatšid, vateeritud tekid, millel on hea istuda ja millele võib soovi korral ka pikali heita.

Sõltuvalt koosviibimise iseloomust pannakse dastarhani keskele teekann (lihtsam variant) või kazan lihaga (täisvariant). Eriti täieliku variandi puhul asetatakse dastarhani keskele kazan pilafiga. Võib juhtuda nii, et olengu esimene variant läheb sujuvalt üle teiseks, pärast aga pannakse uuesti dastarhani keskele teekann ja tuuakse maiustusi – halvaad, kuivatatud puuvilju, kompvekke ja suhkrut. Hea hudoi kestel täidetakse ka mingeid kombetalitusi. Pulmade korral koosneb pidusöök kuni viieteistkümnest erinevast käigust.

Tavaliselt teevad idamaisesse majja esmakordselt sattunud oma seedimisele rängalt liiga. Kõikidest mu tuttavatest ei öelnud ainult Joksi ära ühestki roast. Olles ise juba peaaegu horisontaalis, ajas ta end ikka üles, ütles Buddha naeratusega „huš“ (hästi) ning võttis külalislahkelt pererahvalt vastu järjekordse portsjoni söödavat.

Mina isiklikult olen mitu korda söönud peaaegu teadvuse kaotuseni, seisundini, kus ei suuda enam varbaidki liigutada. Pärast lebasin pool tundi nagu püüton, et seejärel vaid asendit vahetada. Kõikides idamaa majades, mõtlen nende all ikka kišlakkide maju, kus säilitatakse vanu traditsioone, toidetaksegi külalisi just sellisel kombel.

Söötis kõhu täis, tähendab – kustutas nälja, lepitas. Lülitas sisse seedeelundite motoorika, lülitas välja maagilise sugestiooni. Ja normaalsele külalisele polegi ju tegelikult midagi enamat vaja. Nagu ütleb Laozi – täiuslikult tark hoiab südame tühja, kuid kõhu täis.

Selgus, et hudoi on korraldanud vanema venna ülemus koos sõpradega, kellele viimasel korral rääkis minust noorem vend, kes sai sellest omakorda teada poisikestelt. Et Adžina-Tepel istub mingi meretagune külaline.

Istusime hoovis seisvasse valgesse Žigulisse ja suundusime kõrbeöö pimedusse.

Autolaternad rebestasid musta tolmuloori, see koosnes peenikesest mikroskoopilisest liivatolmust, mis esineb vaid teatud perioodidel ja mida kutsutakse „afgaaniks“. Nii nimetavad kohalikud elanikud liivatorme lõunanaabrite suunalt. Autot ümbritsesid läbitungimatu tolmu sambad, kui äkki kostis aina valjenevat haukumist. Kuskilt küljelt viskus pimedusest meie auto kallale terve kari metsikuid koeri, keda, ma arvan, oli vähemalt viiskümmend, vahest ka rohkem. Neid tuli kõikidest suundadest, nad keerlesid rataste all, püüdes metsikult hambaid laksutades, ilased keeled ripendamas, auto aknaid purustada.

„Need on metsikud koerad,“ ütles vanem vend külmavereliselt, „öösiti on siin ohtlik ringi käia. Võivad maha murda!“

„Kas needsamad jooksevadki Adžina-Tepe seafarmi ümber?“ küsisin mina.

„Needsamad. Neid on siin just eriti palju ümber seafarmi. Nad varastavad sealt süüa.“

Ma kujutasin endale ette, kuidas istun öösel stuupa otsas, ümber piiratuna sellisest koerakarjast.

Viimaks jäid koerad maha. Tolm lõppes ja me sõitsime lihtsalt läbi musta pimeduse. Ootamatult joonistasid laternad välja suure laiavõralise puu. Auto peatus ja ma ronisin välja. Me asusime laia arõki ääres, mille teisel kaldal oli täpselt samasugune puu. Üle arõki viis sild, millele olid laotatud kurpatšid, nende keskel aga dastarhan.

Ümberringi põles hulk petrooleumilampe, milles otsekui alkeemilistes kolbides loksus pimedusest veel neelamata valguse substants. Dastarhanile oli laotud uskumatu kogus toitu ja viina. Kurpatšid olid kaetud patjadega ning nende peal lebas kolm kogukat meest. Ümberringi liikus veel kümmekond inimest kandikute, teekannude ja mitmesuguste teenindamiseks vajalike aksessuaaridega. Pisut eemal seisid kolm musta Volgat.

Kõige järgi otsustades asusime ühes neist oaasikestest, mida olin silmanud kloostrist künka otsast.

Arõki kaldad olid kaetud rohuga, kõikjal kasvasid tihedad põõsad ning levitasid lõhnu lõunamaised lilled. Vanem vend kiirustas dastarhani juurde ja teatas kolmele lebasklejale:

„Meil on külaline!“

Lebajad osutusid usbekkideks, neil olid peas tübeteikad, lipse aga ees ei olnud.

„Hei, sõber, võta platsi!“

Minu ümber hakkas abivalmilt askeldama teenijaskond ja mind peaaegu et talutati käe alt toetades dastarhani juurde. Pandi istuma neljandale kurpatšile, kohendati patju ja valati klaas täis.

„Noh, jutusta siis, kes sa selline oled ja kust tuled,“ pöördus üks neist minu poole. „Kes su isa on ja millisest perest sa pärit oled?“

„Minu isa on KGB ohvitser. Perekond on mul aga päris parteiline.“

„Ja mida siis sina siin teed?“

„Mind, näete, huvitab arheoloogia. Tahtsin näha Adžina-Teped. See paik on teadusmaailmas väga tuntud.“

„Jah, meie piirkonda teatakse teaduses hästi. Mina olen rajooni täitevkomitee esimees, tema on rajoonikomitee sekretär, tema aga miilitsaülem. Kuule, helistame õige su isale, ah? Küll ta siis alles rõõmustab!“

„Helistada? Isale? Mis te nüüd, seal on ju hoopis teine ajavöönd, praegu on meil kodus sügav öö.“

„Ei-ei, helistame ikka! See ikka on ju sinu isa? Miks ta siis ei peaks rõõmustama?“

„Mis te nüüd, segi olete või! Isa võtab mul selliste öiste naljade eest pea maha. Ta töötab mul ju eriosakonnas!“

Pärast „eriosakonna“ mainimist jäeti isale helistamise plaan siiski katki. See nähtavasti mõjus. Noh, kui juba oled ülemustega ühte lauda sattunud, eks siis tuleb ka pidutseda!

„Võtame siis esmalt sinu isa terviseks!“

„Huš!“

„Ja nüüd vanaisa terviseks!“

Viin voolas ojadena, jutt keerles arheoloogiast kuni riikliku julgeolekuni.

Muuseas selgus, et seafarm kuulub mingile saksa sovhoosile, st kohalikele „kasahhi“ sakslastele. Nüüd sai kõik selgeks – muhameedlaste jaoks on ju siga roojane loom ja oleks olnud tõesti kummaline, kui sellise seamajandusega oleks tegelenud kohalik islamiusuline elanikkond. Pärast selgus veel, miks seafarm oli ehitatud just nõiutud kurgaani ligidusse.

Asi oli selles, et kohalikud peavad Adžina-Teped mingiks väga hirmsaks paigaks ja seetõttu ei taha mitte keegi selle lähedusse oma eluaset rajada. Kui ilmusid sakslased, eraldati neile seafarmi jaoks just see tühermaa, sest siin ei häirinud kedagi sealt leviv hais, džinnide üle ei muretsenud sakslastest uusasukad aga mitte sugugi.

„Aga kas te ise olete seal mingeid kummitusi näinud?“

„Haa!“

Muusika pandi mängima ja valati veel viina välja, taevasse tõusis kuu, muusika läks valjemaks. Pärast selgus, et see polnudki üldse raadio, vaid muusikat tegid tõelised pillimehed. Turgi vägilaste ilmega noormehed triibulistes siidhalattides ja tikitud mustriga tübeteikades mängisid mitmesuguste pillidega väga hingestatult.

Volgade tuled pandi põlema ja nende valgel ilmusid lagedale gaassallides ja pikkades kleitides tantsutüdrukud. Nende randmete ja pahkluude ümber kõlisesid kuldsed võrud ja kellukesed.

Tütarlapsed keerlesid kohapeal ning liikusid mööda ringi, plaksutades käsi ja tehes keerulisi piruette – nende tants oli tõeliselt muljetavaldav.

„See on meie rahvatantsukollektiiv Tšasmi Humor,“ ütles täitevkomitee esimees. „Meie kolmekesi olemegi siin kogu kohapealne võim. Kõik austavad meid siin väga, artistid muidugi ka!“

Nomenklatuur pani pidu. Mulle tehti kõige uskumatumaid ettepanekuid. Ma võisin soovida ükskõik mida. Keegi sale poolläbipaistvas siidis kaunitar kallas mu maalitud piaali aga pika kõvera tilaga kannust viina aina juurde ja juurde. Lõpuks, söögist ja joogist juba täiesti oimetu, vajusin kurpatšile lihtsalt pikali ja jäin magama.

Ärkasin koidueelse külma tõttu. Tõusin istuli ja vaatasin ringi. Koitis. Ümberringi polnud ei arõkki ega puid, rääkimata rõõmsast seltskonnast. Olin kõrbes, kesk kuivanud savist lagendikku, mis oli üle külvatud nõelteravate okastega. Pisut eemal lamas tolmus noorem vend. Hüüdsin teda.
„Kõik sõitsid minema,“ ütles noorem vend, lisades, et kui ma hakkan edasi minema, jõuan välja seafarmi juurde ja seal on ka bussipeatus. Soovitas veel võtta kaasa korralik kaigas, et koeri tagasi tõrjuda. Mul hakkas hirm. Mis kaigas! Noorem vend ulatas seepeale mulle oma isikliku kaika, võttis ise maast teise samasuguse ja ütles, et tal on minuga natuke maad siiski üks tee.

Liikusime koiduaegses udus seafarmi poole. Ma kuulatasin iga häält, kartes koerte rünnakut. Lõpuks, kui ohtlik tsoon õnnelikult selja taga, mille läbimiseks kulus ligi tund, jõudsime paika, mida tähistas suur kivi.

„Näed?“ Noorem vend osutas sõrmega heledaks muutuva taeva foonil kõrguvale kurgaanile. „See on Adžina-Tepe, edasi aga seafarm ja bussipeatus.“

Ta ütles, et peab ise nüüd siit vasakule ära keerama, ja lahustus hetkega tühjusse. Mina suundusin kurgaani poole ja jõudsin selleni oma suureks imestuseks hoopis teisest suunast, kui olin oletanud. Bussipeatuse taga paistsid seafarmi hooned. Siin liikus juba ka inimesi. Sakslasest öövaht kutsus mind endaga teed jooma ja lõingi siis temaga koos kuni esimese transpordi saabumiseni aega surnuks. Ära sõites heitsin veel viimase pilgu Adžina-Tepe džinnide kurgaanile.

Seda lugu meenutades kahetsesin tükk aega, et ei jäänud toona siiski terveks ööks kurgaanile, et džinne välja kutsuda. Alles aastaid hiljem sai aga mulle selgeks, et need kolm ülemust koos oma kaaskonnaga olidki tegelikult need džinnid.