Eesti Päevalehe järjelugu: Saatana märk 1. osa

14. septembril alustab ilmumist „Maailma krimiklassika” sari. Et ootamise aeg ei tunduks nii pikk, pakume lähinädalatel lugemiseks üht kodumaist põnevusjuttu, milles salapäraseid kuritöid lahendab ekstsentriline uurija Tõnu. Järskude pöörete ja muhedate tegelastega loo autor on Allan Hmelnitski.

Liisi avas silmad. Autos oli soe ja rahulik. Sääsekardina servad liikusid kerges tuules, siinsamas lähedal loksusid merelained. „Elu on ikkagi mõnus,” liikus kiire mõte läbi pea. „Uskumatult mõnus.”

Autoistmed olid alla lastud, neist moodustus täitsa mugav voodi. Nemad Valmariga olid siin mere ääres ainukesed. See oli nüüd nende salakoht, männimetsade vahel, mere ääres. Kindlasti tulevad nad siia veel. Naudivad rahu, üksindust ja teineteist. Valmari raske jalg puhkas Liisi reiel.

See oli esimene kord, kui nad olid niimoodi koos olnud.

See oli neil kaua aega võtnud. Kogu aeg oli ju kiire – töö, pere, koguduseasjad... Raske oli leida privaatset hetke ja mingit usutavat lugu, mida kodus ette luisata.

Ta sai kohe alguses aru, et Valmar teda tahab. Need pilgud, muutunud hääletoon, kui ta Valmariga nagu muuseas mingit juttu tegi ja see talle midagi seletas. Liisil ei olnud kombeks inimesi eriti kuulata. Ta pani pigem tähele meeste ja naiste alateadlikke loomalikke signaale ja neid oskas ta hästi lugeda. Ja Valmari jutt oli niikuinii loll, mees ei hiilanud mõistusega. Seda parem, sellised mehed ongi tõelised tegijad, mõtles Liisi.

Liisi tõusis istuli. Läbi esiklaasi paistis mändide vahelt rand ja ääretu meri. Natuke eespool oli püsti mingi toigas. Toika otsas oli imelik asi – nagu pall või arbuus. Liisi pingutas silmi ja küünitas siis prillide järele.

Ei, see oli justkui nikerdatud pea. Nagu mingi kuju... Just nagu Lunastaja pea, ainult et ilma okaskrooni ja kehata. Aga mida teeb nukker Lunastaja pea siin mere ääres teiba otsas?

Äkitselt leidis Liisi teadvuses koha see aeg-ajalt autos tunda olnud lõhn, mida ta oli mere haisuks pidanud. Hing jäi kinni, süda jättis löögi vahele ja pauguga jõudis ajju ka täielik arusaamine.

Valmar ärkas kisa ja raputamise peale. Pagan, mis, kus, kus ma olen, tabas teda unesegane ehmatus.

„Liisi, mis sul on!”

„Issand! Issand! Jumal, Jumal. Appi, appi,” hingeldas Liisi.

Valmar astus autost välja ja vaatas mõtlikult mändidealust liivast platsikest, kuhu nad olid öösel auto parkinud. Nad seisid suure liivasse joonistatud viisnurga keskel. Igas viisnurga tipus oli toigas ja selle otsas verine pea. Habemega noormees, pikkade valgete juustega neiu, kiilakas, kelle pealaelt läikis vastu ilus augustipäikene... Peade silmad olid kinni, võiks öelda, et nende ilmed väljendasid sügavat rahu, nagu rannas uinunud päevitajatel.

Toigaste juures maas vedelesid ebamäärastes mustades ürpides kehad.

Valmar pistis aeglaselt käe autosse ja võttis telefoni. Sellist jaburust polnud ta näinud isegi filmides.

***

Uurija Tõnu istus oma kabinetis kõrvaklapid peas. Kõrvaklappidest kostis salvestatud Raadio 2 „Vibratsioon”. DJ rääkis Lõuna-Aafrika electro-house’i muusikast. Jah, Tõnu oli politseisse sattunud kuidagi imelikult. Võiks öelda, et ta polnud nii-öelda tavaline politseinik. Peale kooli oli ta proovinud kätt kirjanikuna, siis töötanud ajalehes ja pärast rahutuid aastaid reklaamiagentuurides, igasugu projektides ja vabakutselisena mässates oli ta endalegi üllatuseks avastanud end politseikoolist. Teda peeti friigiks, kuid ühtlasi oli ülemustel usku, et omapärase mõttemaailmaga noormehes võib peituda Eesti oma Sherlock Holmes.

„Tõnukene, kas sa teed tahad? Ma panin sulle kaks tükki suhkrut.”

Roosat kandikut hoides laveeris kabinetti särasilmne nupsik Nadja.

„Nadjakene, tule vaata, kui lahedad linnud,” osutas Tõnu arvutiekraanile, mida ta seni keskendunud ilmel uurinud oli. „Isane ehitab oma pruudile niisugusi sulgedest ja lehtedest kaunistusi. Kujutad ette, loll lind, aga teeb sellist popkunsti. Tahad, ma teeks sulle sellise pesakese?”

„Oi kui nummid linnukesed. Kust sa need leidsid? Tead, ma kuulsin, et hakkame uurima ühte väga imelikku juhtumit. Mingid satanistid või hullud. Kujutad ette, meil siin Eestis.”

„Satanistid? Mis kuradi satanistid? Mis siis juhtus?”

„Ma täpsemalt ei tea, mingi tsirkus. Rituaalmõrvad, veri... Joome tee ära ja sõidame kohale. Ilusas kohas, kuskil Läänemaal. Ülemused räägivad täpsemalt.”

Jätkub...

---

KES ON KES

Valmar (nimi muudetud)

Heledaid pükse ja beeže särke eelistav kogukas mees. Ettevõtja autokeemia müügi alal. Koguduse Elu Veri juhatuse liige ja peasponsor.

Liisi (nimi muudetud)

Kena 30-ndates blondiin. Mehe tõttu Elu Vere koguduse liige. Laulab heleda häälega ja jätab rahuldavalt vaga mulje, kui vaja. Tööst mittevaba aja veedab sekretärina küünetehniku juures.

Kogudus Elu Veri

(nimi muudetud)

1980-ndate lõpu usuliikumisest alguse saanud ja mitmete pooldumiste kaudu moodustunud tunnustamata sekt. Koondab aja jooksul väljasettinud veidrikke, kes kogunevad ühes Kalamaja korteris.

Liisi ja Valmari „salakoht” (asukoht salastatud)

Äratrambitud ebaametlik platsike mere ääres, muhkliku metsatee lõpus. Paremate suveilmadega võib mahutada u 9 autot.

Uurija Tõnu R.

(nimi muudetud)

Uudishimulik. Huvitub kõigest ja tahab kõike proovida. Mitte veel päris lootusetu vanapoiss.

Nadja (nimi muudetud)

Tubli vene tüdruk Sillamäelt. Pärast kuldmedaliga lõpetamist läks politseikooli ja töötab nüüd Tallinnas. IQ-test näitab kummalisel kombel, et geenius. Enamiku ajast varjab seda eeskujulikult.